See on öeldud emotsionaalselt, aga oleme ikka soovinud arendada oma omandit ja vara. Ka meie riikluses sisaldub kindlustunne, et meie omand on kindel ja tagatud.

Natuke ajaloost: iga "sundvõõrandamine" tuletab ikka mulle meelde Gustav Naani toimetatud raamatut "Eesti NSV Ajalugu "(Eesti Riiklik Kirjastus 1952). Tänased noored inimesed seda ei mäleta, aga selline raamat on täielik propaganda, bolševism. See põhjendab ohtra- ja kaunisõnaliselt, kuivõrd vajalik oli kogu rahva (ehk avalikes) huvides inimeste vara äravõtmine - natsionaliseerimine.

Võrdluseks võiks lugeda ka objektiivset raamatut Seppo Zetterbergi „Eesti ajalugu". (Tõlgitud 2009) Võib lugeda (näit lk. 501), kuidas nii Nõukogude maareform kui ka muu natsionaliseerimine süvendasid rahulolematust (tollase) uue korraga. Sisuliselt meie vara võeti ära.

Jää ellu ja kaitse oma vara

See on praeguseks minevik. Nüüd on teisiti. Konkreetsemalt- juba enne meie põhiseadust kehtestati ORAS (Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus). Ma ei soovi sekkuda ORASE nüanssidesse, vaid rõhutada algpõhimõtet - ANDA INIMESTELE NENDE VARA TAGASI. Minu jaoks on see printsiip. Möönan, on ka teisi juriste, kes arvavad, et omand ja ka tagastamine peaks olema väga amorfne, relatiivne. Mina olen teisel arvamusel. Minu jaoks nii inimese kui ka meie riigi tasandil on olulised kaks algpõhimõtet: a) jää ellu, b) kaitse oma omandit, vara. Me leiame need mõtted ka meie põhiseaduses, sealhulgas preambulist.

Põhiseaduses (paragrahv 32) on sätestatud, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Tõepoolest, ka põhiseaduses võib leida sätte, et omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohase hüvituse eest. See tähendab, et sundvõõrandamine ei ole välistatud, kuid see on väga suur erand, mille alused peavad olema täiesti arusaadavad ja selged.

Olen seisukohal, et seaduses ei tohiks sundvõõrandamist laiendada. Just omandisuhete reguleerimisel ei tohiks teha õigust n-ö piisavalt nn "asjatundja juristi arvamuse alusel, mis on lihtsalt udu". Avalik huvi peab olema selge, ühiskonnale väga vajalik. Ja kui ülisuure erandina osutub sundvõõrandamine vajalikuks, siis tuleb omanikuga kokku leppida ja ta sisuliselt „üle kullata" st. maksta omandi eest õiglast tasu. Igasugune sundvõõrandamine sentide eest, sisuliselt tasuta, toob kaasa vimma, kibestumise ja pahameele riigi vastu. See lõpptulemusena õõnestab meie omariikluse aluseid. Siis on täiesti loogiline, ei isikud, kelle omandit tahetakse sundvõõrandada, asuvad tugevalt selle vastu võitlema. Seda tulebki teha. Me oleme ju jonnakad ja kaitseme just oma omandit ja nii omariiklus ju kestab.

Jonn lõpuni

Olen seisukohal, et siin tuleb olla väga jonnakas. Lõpetuseks tuleb meelde Jaroslav Hašeki „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil, kus lehma omanik müüs sõjaväele kondise „saja aastase" lehma (lk.636-637): „Lõpuks sokutas ta neile vägisi ühe vana saja- aastase lehma kaela, igavese niraka roju, kellest polnud muud kui kondid ja nahk. Ta nõudis lehmatüki eest pöörast hinda... " Ta sai oma raha.

Seega algpõhimõte: Ei tohiks laiendada sundvõõrandamist ja avalikku huvi.

Igal võimalikul sundvõõrandamisel tuleb omanikuga kokku leppida. Riik ei tohiks pakkuda pelgalt sente. Iga riigi jõuline sundvõõrandamine kõigutab tugevalt omariiklust.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid