Toomas Kümmel: okupatsiooni õhkab Ligist ja Randperest, mitte VEB fondi kreeditoridele hüvitise maksmise eelnõust

Pärast raamatut VEB-fondist andsin ma endale lubaduse, et see teema on minu jaoks lõppenud ja rohkem sellel teemal sõna ei võta. Võtan oma sõnad tagasi. Üks kord veel ütlen, missuguseid loodusvaatleja tähelepanekuid ma selle dresseeritud loomadega tsirkuse kohta olen teinud. Asi on selles, et riigikogu õiguskomisjonis toimuvad lahingud eelnõu ümber, millega tahetakse kompenseerida õnnetutele VEB-fondi kreeditoridele summad, mis neil jäid Eesti Panga välisoperatsioonide valitsusest välja kasvanud Põhja-Eesti Aktsiapanka (PEAP) ja UBB-sse.

Kui neile pankadele moratoorium kehtestati ning nende baasil moodustatud Põhja-Eesti Panga (PEP) kahjumi maksis riik kinni, siis hoiustajad visati oma nõuetega tänavale, vabandust, VEB-fondi. Isegi tollane Eesti Panga president Siim Kallas möönis aastaid hiljem, vastates küsimusele, kas Eesti Panga juhina ka midagi viltu läks: „Noh, ehk tegime ka mõne vea. Võib-olla VEB-fondi asi läks natukene viltu. See oli juriidiliselt nii komplitseeritud lahendus, et tekitab siiani erinevaid tõlgendusi ja probleeme - järelikult pole siis laitmatu.“ Kallas oli tagasihoidlik, VEB-fondiga läks kõik viltu. Ja praegu ei ole enam ka erinevaid tõlgendusi, et kummaline moodustis VEB-fond andis võimaluse varastada 32,3 miljonit dollarit.

See ei ole veel kogu häda: ka päästeoperatsiooni käigus moodustatud PEP osutus nurisünnituseks. PEP-i liitmisel Ühispangaga tuli jälle maksta juba uusi kahjumeid. Kogu see pangajama protsess, mille käigus tehti ka VEB-fond, neelas lõpuks ligi miljard krooni (64 miljonit eurot) maksumaksja raha. See on teadmiseks neile, kes nüüd VEB-fondi kreeditoridele kompenseerimise riigikogu eelnõu puhul trummi taovad, et miks peavad maksumaksjad selle kinni maksma.

Jah, poliitikute ja pankurite lolluse ja kuriteod maksavad ikka kahjuks kinni maksumaksjad. Tegid seda enne ja teevad ka edaspidi. VEB-fondi kangelased ei hakka ju ometi seda omast taskust maksma. Muidugi on demokraatlikus ühiskonnas ka kodanikkonna initsiatiivi võimalus. VEB-fondi kohta tõe välja selgitamist on algusest peale kõigi võimalike ja võimatute vahenditega ning suure valega püüdnud takistada Reformierakond. Selle erakonna valijad võiksid siis luua algatuse ja kompenseerimiseks kuluva summa kokku koguda. Õiglus missugune, pealegi väga mõjuvõimas tegu!

VEB-fondi juhtumi kohta on Ardo Hanssoni juhitud Eesti Pank esitanud oma auditi, vastav riigikogu komisjon andnud oma ülevaate sündmustest ning riigikontroll koostanud veel eriti põhjaliku aruande. Lõppude lõpuks püüdsin ma VEB-fondi raamatus kogu loo kokku võtta. Enam-vähem kõik selles loos on selge kuni selleni, kes ja kuidas jagas varastatud raha omavahel Eestis ja Venemaal. Kahjuks jõudis veel Märt Raski juhitud riigikohus teha kaks üsna kummalist teineteisele vastukäivat otsust enne seda, kui VEB-fondis toimunu uurimismaterjalid avalikkuse ette jõudsid.

Missuguse õppetunni on VEB-fondi juhtum ühiskonnale andnud? Selle, et suur osa poliitilisest eliidist kannatavad igasuguse moraalitunde puudumise all, et õiguskaitseorganid on selle poliitilise ja osa ärieliidi kuritegude suhtes absoluutselt jõuetud. Annaks jumal, et tegu ei ole poliitilisest angažeeritusest põhjustatud tahte puudumisega. Ajakirjanduses puudub omavaheline solidaarsus, mistõttu tema mõju on aina vähenenud ning kodanikuühiskond ei ole veel suuteline organiseeruma vastuhakuks poliitilise eliidi sigatsemistele.