Mäletan seda maja tegelikult palju kaugemast ajast, kui sõitsin sealt vahel rattaga mööda. Tollal oli liiklus palju vaiksem ning hoone naabrid oli mitu hilisemast ajast pärit eramut, mis on nüüdseks kinnisvaraarenduste alla jäänud (või neile ära müüdud). Isegi siis, kui see oli veel kehvas seisus – ees vildakas värvitu plankaed, mille pragudest paistsid vana trepp ja uks, mis tuules alati natuke kolksus –, oli hoones mingi salapära. Võis aimata, et kui see maja ükskord korda tehakse, näitab ta alles oma tõelist hinge. Ja see aeg tuligi. Miks korda tehtud hoonele pikemat eluiga ei anta või miks kinnisvaraarendajad ei taha sellist pärli oma naabriks või piirkonna väärtuse tõstjaks, on raske mõista.