Kaire Uusen: Eesti kinnisvaraäris ilus kaob, inetu püsib

Miks Eestis, kus on ruumi, peab kortermaju nii tihedalt ehitama? Miks ei tehta mõnusaid rohealasid ega mõisteta, mis on väärtuslik?

Juba eelmisel aastal kostsid jutud, et Tallinnas Mustamäe ja Õismäe piiril asuv eestiaegne hoone, kus praegu tegutseb restoran Umami, kavatsetakse lammutada. Kes on selles restoranis käinud, seal aias õunapuude all kohvi joonud või teab seda kanti üldiselt, neil tõmbub süda valust kokku. Ega selleks peagi seal tihti käima. Ainuüksi teadmine, et selline hoone on olemas ja inimestele avatud, tekitab hea tunde. Selles aias istudes tundsid end nagu rohelises oaasis keset kõrbe. Vanarahvas ütleks Umami restorani aia kohta: nagu vanajumala selja taga. Sees oli uskumatult õdus, kuigi väljaspool on tihe liiklus ja mürarohke bussipark. Üks restorani töötaja ütles koguni, et tal pole elus olnud paremat tööd ja meeskonda kui seal.

Mäletan seda maja tegelikult palju kaugemast ajast, kui sõitsin sealt vahel rattaga mööda. Tollal oli liiklus palju vaiksem ning hoone naabrid oli mitu hilisemast ajast pärit eramut, mis on nüüdseks kinnisvaraarenduste alla jäänud (või neile ära müüdud). Isegi siis, kui see oli veel kehvas seisus – ees vildakas värvitu plankaed, mille pragudest paistsid vana trepp ja uks, mis tuules alati natuke kolksus –, oli hoones mingi salapära. Võis aimata, et kui see maja ükskord korda tehakse, näitab ta alles oma tõelist hinge. Ja see aeg tuligi. Miks korda tehtud hoonele pikemat eluiga ei anta või miks kinnisvaraarendajad ei taha sellist pärli oma naabriks või piirkonna väärtuse tõstjaks, on raske mõista.