JUHTKIRI | Presidendi tunnustuse „meie” ja „nemad”
Alles see oli, kui president Kersti Kajulaid rääkis uusaastakõnes: „Kõik „nemad” on tegelikult „meie”. Seda peame meeles hoidma ja kui vaja, ka üksteisele meelde tuletama.” Ja kõigest kuu aega hiljem esitab presidendi kantselei teenetemärkide saajate nimekirja, kus üks küllaltki oluline proportsioon on täiesti paigast ära! Loomulikult ei pea teenetemärke jagama täpses vastavuses riigi rahvusliku koosseisuga, vaid inimeste teenete järgi Eesti ees, aga nii tänavu kui ka paljudel eelmistel aastatel on lahknevus nii suur, et ilmselt pole ordenite jaotus proportsionaalne ka teenetega.
Arvestades seda, kui palju on Eestis räägitud, eriti viimasel paaril kuul, eestlaste ja siinsete venelaste suhetest, on nii suur disproportsioon hämmastav. Vaevalt et kõnealuse ebakõla peamiseks põhjuseks on otsustajate teadlik valik. Pigem tuleb see sellest, et inimeste hulgas, kes teevad presidendile ettepanekuid teenetemärkide andmiseks, on vähe venelasi ja seetõttu ei tule nad ka nende esitamise peale. Ei aita seegi, et igal inimesel on õigus esitada presidendile oma ettepanek teenetemärgi andmiseks – tuleb vaid minna presidendi veebilehele ja täita ankeet. Vähesed eestlasedki eksivad sellele lehele, vene emakeelega Eesti elanikest rääkimata.
Aga see, et presidendi kantseleile esitatakse ordenikandidaatideks peamiselt eestlasi, ei pea tähendama, et vene ja muudest rahvustest Eesti elanikke on ainult näpuotsaga ka ordenisaajate nimekirjas. Presidendi – eriti presidendi, kes räägib, et kõik „nemad” on tegelikult „meie” – üks ülesanne on ka jälgida, et riikliku tunnustuse jagamine oleks tähtsamate ühiskonnarühmade, nagu naised-mehed, eestlased-venelased- muud rahvad, riigiametnikud-ettevõtjad jne, lõikes mõistlikus proportsioonis.