Kilises-kolises, lonkas ja mölises

Eesti Laul 2019 poolfinaalide telesaadetega jäid rahule ainult need, kes ise tegid või osalesid. Telepublik nuriseb võimsa ühendkoorina.

Muidugi on otsesaate tegemine raske ja ette võib tulla igasugu viperusi. Seejuures on meil piisavalt palju tegijaid, kel selles vallas kogemusi, ja ka aega ette valmistada on piisavalt. Poolfinaale vaadates jäi mulje, et kõik profid on jalad seinale visanud ja külma talve eest kuskile soojamaapuhkusele lennanud ning korraldamine on antud algajatele, keda isegi eriti nõustada pole viitsitud. Et las õpivad oma vigadest, siis teinekord teavad? Kui lugeda pärast poolfinaali peaprodutsent Tomi Rahula arvamust, siis tema kinnitusel sai eesmärk täidetud ja kõik on hästi. Olgu, sellega võib nõustuda, et eesmärk on täidetud – saade on eetrisse paisatud, kõneainet see on pakkunud, laulud said valitud –, aga see, mis eetrisse paisati, oli praagist kubisev lame haltuura. Nooremale lugejale: haltuuraks nimetati vanasti sellist tööd, mida tehti kiiresti ja ülejala, hoolimatult, muude asjade kõrvalt, ligadi-logadi. Ja ma ei räägi siinkohal sugugi mitte artistidest või nende lauludest.