JUHTKIRI | Häid tehinguid sogasest relvaärist
Taasiseseisvunud Eesti esimese suurema relvatehingu – 1993. aastal sõlmitud Iisraeli relvatehingu – maksumus oli 49 miljonit dollarit pluss 11,4 miljonit intressi kaheksa-aastase maksegraafiku eest (u 55 miljonit eurot). Aga ainuüksi 2019. aastal läheb Eesti kaitse-eelarvest hanke- ja investeeringukuludeks 140 miljonit eurot (NATO arvestusmeetodi järgi). Ilmselt on Eesti riigi paksem rahakott üks põhjus, miks on viimasel ajal mitu kaitsehanget vaidlustatud või niisama venima jäänud – 30 miljoni eurone hange soomusmasinate ümberehituseks, rohkem kui 20 miljoni eurone hange automaatide ostuks ning 40 miljoni eurone hange tankitõrje relvasüsteemide ostuks.
Kes on nende hangete kohta kirjutatud lugusid Eesti Päevalehest ja Eesti Ekspressist lugenud, teavad, et erinevad huvirühmad teevad tugevat ja vahel räpasevõitu lobitööd, et võidaks just nende pakkumine. Enamasti pole ju kaalul ainult ühekordne hange, vaid jala ukse vahele saamisele järgnevad jätkuhanked, hooldustööde lepingud ning tänu ostjaga tekkinud kontaktidele ja siseinfole paranevad šansid võita ka uusi hankeid.
Eesti sõjaväelastel ja riigiametnikel tuleks selles hämaravõitu maailmas siiski selg sirge ja meel kaine hoida, vastasel juhul kannatab Eesti kaitsevõime. Meie riigihangete puhul on sügavalt juurdunud komme hinda ületähtsustada. Seetõttu polegi ehk Eesti kaitsehangetes suurim oht see, et millegi eest makstakse liiga palju, vaid see, et ei osteta kõige optimaalsema kvaliteediga relvastust. Ja vaidlustatud hankest veelgi ebaõnnestunumaks võib pidada sellist, kuhu tuleb ainult üks pakkuja, nagu juhtus tankitõrjerelvade hankega, sest siis ei saa ju eri variantide tugevusi-nõrkusi põhjalikult vaagida. Võrdväärsete pakkumiste seast parimat valides võiks aga julgemalt arvestada seda, kuivõrd aitaks ühe või teise partneri valik avada meie enda kaitsetööstusele uksi maailmasse.
