Dag Detter: kuidas linnade ja riikide õitsenguks raha saada
Riigid ja linnad ei peaks andma ennast Hiina või muude suurte laenuandjate meelevalda, vaid panema oma varad tulu teenima
Maailma rahanduses hakkab taanduma nn Washingtoni konsensus, selle asemele hiilib „Pekingi konsensus”. Esimese aluseks on läbipaistvus ja selgetest reeglitest kinnipidamine, teine on läbipaistmatu ja erapoolik.
Hiina, millest on saanud maailma suuruselt teine majandus ja arengumaade suurim krediteerija, täidab laenuandjana lünka, mille on sellesse valdkonda jätnud taganevad lääneriigid. Aga Hiina laenutingimused on nii kahtlased, et ainult Hiinal endal on aimu tihtipeale poliitilistel või strateegilistel eesmärkidel väljastatud laenude mahust, tagasimaksetähtaegadest ja tasumata jätmise hinnast. Selle tõttu on arengumaade riigirahanduse jätkusuutlikkust hinnata keerulisem kui kunagi varem. Siiski on alust arvata, et paljusid riike ähvardab tõsine oht. Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel kannatab üle 45% väikese sissetulekuga riike liiga suure võlakoormuse all või on sellele piirile väga lähedal.
Tegelikult ei peaks riigid olema Hiina või muude suurte laenuandjate meelevallas. Rahvusvahelise Valuutafondi hinnangul kuulub maailma riikidele varasid vähemalt kahekordse globaalse SKP väärtuses. Ent enamik valitsusi ei kasuta neid varasid tulu teenimiseks.