„Kõik meie enda egoismusest lähtuvad hirmud on alati aktuaalsed”
Vallo Kirs ja Tõnis Parksepp on aastate jooksul dramatiseerinud ja lavale toonud nii Tammsaaret („Vanad ja noored”), Dostojevskit („Idioot”) kui ka Steinbecki („Hiirtest ja inimestest”), ent kohe esietenduvat Jean-Paul Sartre’i „Kinnist kohtut” peavad nad seni suurimaks katsumuseks. Kirs on tagasi sünnilinnas Rakveres, kus on lavastanud varemgi. Ta hindab tohutult Rakvere teatri valmisolekut teha repertuaaris ka riskantseid valikuid. „Kinnine kohus” seda on. Tunni ja kümne minuti pikkune lavastus on kõige puhtamal kujul näitlejateater, kus pealtnäha juhtub vähe. Kolm inimest on asetatud põrgulikku situatsiooni, kus pole timukat, leeke ega tulist sütt. Pole peegleidki, tegelased ise peavad üksteist peegeldama.
Vallo koduteatri Ugala juht Kristiina Alliksaar ütles Postimehe intervjuus äsja, et täna pole teatritegijate tähelepanu tihtipeale maailma paremaks muutva loomingu juures, vaid mujal. Aga kuidas teie eesmärkidega on, püüate Sartre’i abiga maailma päästa?
Kirs: See on laiem küsimus, kas teater peaks üldse maailma parandamisega tegelema. Minu vaatevinklist peaks. Vaatasin just dokumentaalfilmi „Facebooki dilemma”, mis tegeles küsimusega, kas loodu parandab või lagundab maailma. Ühest vastust ei ole. Aga ma usun, et tegijate eesmärk on olnud hea, mis välja tuleb, on iseasi.
Parksepp: Ma arvan, et kõikide materjalidega, mis panevad inimesi mõtlema, saab maailma parandada. Sartre’it on süüdistatud nihilismis ja maailma eitamises, aga trumm, mida ta tegelikult taob, on see, et inimesed on vabad, ent vabadusega kaasneb muidugi vastutus. Selles mõttes on ta väga nüüdisaegne ja seal on olemas selge positiivne programm.
Kirs: Lavastuse kontekstis loodan sellele, et inimene, kes saalist lahkub, võtab hetke või kaks, et nähtut analüüsida ja küsida iseendalt, mis on minu roll ümbritseva maailma muutmisel.
Kõlab idealistlikult. Vähemalt samavõrd tõenäoline tundub, et enne kui aplaus on lõppenud, kontrollivad inimesed juba telefonist oma e-kirju.
Parksepp: Kindlasti on neid ja kindlasti on ka inimesi, keda ei saagi positiivselt muuta. Ometi ei saa maailm muutuda halvemaks kohaks, kui inimesed oma tegudele mõtlevad ja neid reflekteerivad.
Kirs: Klassikaline tõdemus on, et muutus algab sinust enesest. Suurt maailma muuta ei saa, ent suure maailma alguspunkt oled sina ise.
Kuidas te just Sartre’ini jõudsite?
Kirs: Kui Peeter Raudsepp mind taas Rakverre lavastama kutsus, pendeldasime omavahel eri materjale. Jõudsin selle käigus „Kinnise kohtuni”, mida Tõnis kümne aasta eest mulle lugeda oli andnud. Mulle meenus põnevus, mis mind seda materjali lugedes valdas.
Sügisel tõi Lennart Peep lavale teise eksistentsialisti, Camus’ „Caligula”. Samuti tekst, mida ta pikalt endaga kandis. Aga kümme aastat tagasi… See oli üliõpilasele ilmselt poolkohustuslik periood, kus tekibki suur huvi muu hulgas ka eksistentsialistide vastu?
Parksepp: Kõik need üliõpilased on nüüd natuke vanemaks saanud ja julgevad selle materjaliga midagi ka peale hakata.
Kirs: Minu õpetaja Kalju Komissarov ütles kooliajal, et teie kursus alustab humanismist, Exuperyst ja Schweitzerist, ning jõuab Camus’ ja Sartre’ini. Kui materjali uuesti lugesin, siis meenus see tõdemus. Võib-olla oli tal siis õigus.
Mäletan kunagisest vestlusest Komissaroviga, et tookord tegi talle pigem muret see, et noored pole Jack Londonitki lugenud, rääkimata humanistidest.
Parksepp: Ma arvan, et paljud pole Jack Londonit lugenud. Kui kirjandusest rääkida, siis see, et lugemus muutub, on normaalne. Oluline on, et inimesed loeksid. Praegu loetakse lihtsalt teistsugust, lühemat materjali ja analüüsivõime on väiksem.
Kirs: Lugemus on muude meediumide levikuga kindlasti muutunud. Kinos käimiste arvud kasvavad pidevalt, teatri omad on paigal. See võitlus on kestnud sajandi keskpaigast, aga teater on elus. Samuti ka televiisor ja raadio.
Kogu sähvimise taustal tundub tõesti katsumusena tuua lavale näidend, kus nähtavaid sündmusi peaaegu ei olegi. Kolm tegelast on toas ja räägivad.
Parksepp: Jah, see ongi üks katsumus, millest Vallo meie puhul rääkis. Väliseid tegevustikku muutvaid sündmusi on võrreldes klassikaliste näidenditega „Kinnises kohtus” tõesti vähem. Seejuures on aga suurem kaal tegelaste siseelul. Mida tegelased ütlevad, miks nad seda teevad ja mida seejuures tunnevad?
Kirs: Minule kui lavastajale on suur katsumus, kuidas jõuda näitlejani. Minul või autoril võib ju olla idee, aga seda ideed saab edasi kanda vaid näitleja. Kui ma sellega temani jõuda ei suuda, olen läbikukkunud. Eksistentsialism on tänapäeval taas üha aktuaalsem.
Parksepp: Minu meelest on Sartre’il ilus mõte, mis parafraseerides kõlab umbes nii, et kui mingid esemed luuakse kindla eesmärgiga – see tool on loodud eesmärgiga, et saan sellel istuda, sinu diktofon on lindistamiseks –, siis inimesel seda etteantud eesmärki ei ole. Ta ise loob ennast oma tegudega. Sartre’i näidendi põhitees, et põrgu on teised, tähendabki, et sinu tegudele saavad tähenduse anda ainult teised. See on pidev enda sisemõtete ja teiste vaheline pingestatus, mis teeb materjali huvitavaks.
Kirs: Minu jaoks peitub eksistentsialismis inimeseks olemise põhivajadus – vajadus teise inimese arvamuse, hoolivuse, ümberlükkamise ja kinnituse järele. Vastus minu enda küsimustele peitub teistes.
Viimasel ajal tuttavatega intensiivsemaid vestlusi pidades olen mõelnud, kuidas pealtnäha olematute sündmuste mõtestamine võib tõepoolest ulatuda emotsioonilt põrgust paradiisini. Tähendab see teie jaoks midagi umbes sellist?
Kirs: Jõuamegi paradoksini, et kui teed midagi ühe eesmärgiga, siis ei garanteeri see teise inimese samasugust tõlgendust. Sartre’i näidendis on kolm tegelast asetatud ruumi nii, et nad moodustavad justkui terve maailma minimudeli. Kolm inimest soovivad üksteiselt midagi, mida pole võimalik saada. Tekib sõltuvusring, milles on peidus nii taevas kui ka põrgu, ehkki Sartre ütleb viimast.
Parksepp: Isegi kui tunnistame, et ei saa üksi hakkama, ei saa me pahatihti aru, miks need teised inimesed ei ole nagu meie. Miks nad meid ei mõista, ei tule meiega kaasa? See ongi see häire, mis tekitab Sartre’i jaoks põrguga sarnaneva olukorra.
