Eesti rahvas tegi välismaisele žüriile üks-null
Järjekordne Eesti Laul on möödanik. Esimest korda Tomi Rahula juhtimisel eetrisse paisatud kolm saadet kulgesid kvaliteedi mõttes tõusvas joones. Esimene poolfinaal logises igast otsast, heli, mis telerist kodudesse jõudis, oli erakordselt halb ning saadet vaadates tundus, et see kestab igavesti. Pealegi on neljapäeval keeruline televaatajal vastavat meeleolu tekitada. Teine poolfinaal oli taas liiga pikk ja lohisev, kuid tehniliselt palju paremini teostatud. Finaali on ses mõttes lausa uhke vaadata, väga kõrge tase, hea heli ja kena visuaal. Saate energia oli samuti hea ja emotsioonid jõudsid Saku Suurhallist kenasti televaatajani.
See on tore, et Eesti rahvas võttis võõramaalasest artisti vastu nii soojalt ja tingimusteta ning toetas teda hingestatult. Meenutagem, et välismaalased, kes on seni Eestit Eurovisionil esindanud – Sahlene (2002) ja Sandra Oxenryd (2006) –, võitsid neil aastatel, kui hääletas ainult rahvusvaheline žürii. Eesti- ja võõramaise artisti teema tõi küllaltki pentsikult sisse Uku Suviste oma kommentaariga, mille andis enne otsustavat hääletust.