Jaak Nigul: igaüks loeb. Aga ei saa aru
1933. aasta sügisel koputas Kim Philby Viinis rahvusvahelise kommunistliku organisatsiooni Kominterni uksele. Sellest sai ilmselt alguse ajaloo suurim lääne luureteenistuste läbikukkumine, mis põhjustas tuhandete inimeste hukkumise ja toetas aastakümneid kommunistlike režiimide püsimist Ida-Euroopas.
Miks pakkus Briti kõrgseltskonda kuulunud Kim Philby ise oma teeneid NSV Liidu KGB-le? Sest demokraatia tingimustes said Cambridge’i ülikoolis tudengeid õpetada marksistlike vaadetega õppejõud, kes suutsid naiivseid, elukogemusteta noori piisavalt mõjutada. Kim Philby juhendaja oli kommunistist Maurice Dobb. (Ben Macintyre, „Spioon sõprade seas”)
1930. aastatel, kui fašism oli Euroopas tõusuteel, võiski paljudele tunduda, et ainult kommunism suudab sellele vastu seista. Tänapäeval, ligi 90 aastat hiljem, olles kogenud kommunistlike režiimide kuritegusid ja majanduslikku impotentsust, võiksime eeldada, et igasugune vasakpoolsus on jäädavalt ajaloo prügikasti visatud. Kus sa sellega! Eelmiste põlvkondade vigadest õppimine eeldab siiski kriitilist mõtlemist, eriti sotsiaalteadlastelt, kelle ülesanne peaks olema praegustele noortele ühiskonna toimimist selgitada. Paraku eeldab selle ülesande täitmine peale kriitilise mõtlemise ka ise olukorrast aru saamist. Siin on sobilik meenutada tuntud tarkusetera: „Kui inimene pole kahekümneselt sotsialist, on ta südametu. Kui ta pole neljakümneselt konservatiiv, on ta ajudeta.”
Erinev arusaam väärtustest
Olen viimased pool aastat osalenud „Eesti hariduse arengukava 2035” väljatöötamises. Haridus- ja teadusministeerium kutsus kokku 83 „eksperti”, kes jaotati kolme rühma: konkurentsivõime; väärtused ja vastutus; sidusus ja heaolu. Rühmasid juhivad vastavalt professorid Raul Eamets, Margit Sutrop ja Marju Lauristin.
Mind sooviti kaasata ainult konkurentsivõime rühma, kuid kuna kutsututest ainult kuus olid seotud ettevõtlusega, palusin kaasata end ka ülejäänud kahte. Teised kaasatud eksperdid esindavad haridusasutusi, ministeeriume, riigikantseleid ja kolmandat sektorit.
Väärtuste teemat pean ise kõige olulisemaks. Haridussüsteemis omandatud väärtustest ju oleneb, kas kodanikud hakkavad panustama riigi konkurentsivõime ja laialdase heaolu tagamisse. Väärtuste õpetajad paraku nii ei arva. Väärtuste ja vastutuse eksperdirühma kokkusaamisel mullu oktoobris sain professor Sutropilt teada, et sotsiaal-poliitilised väärtused on vabadus, õiglus, õiguspõhisus, võrdõiguslikkus, rahvuslus, keel, demokraatia jt ning moraalsed väärtused on ausus, hoolivus, sallivus, töökus, väärikus, lugupidamine jt. Ja et inimese enesemääramise teooria järgi on hariduse eesmärk suurendada inimese vabadust, valikuvõimalusi ja enesemääramisõigust.
Tuli välja, et kohusetunne ja altruism (tahtlik teiste huvide järgimine ilma omapoolset otsest kasu taotlemata) ei kuulu Eestis õpetatavate väärtuste hulka, kuigi just neil väärtustel põhineb lisandväärtuse ümberjagamine ühiskonnas, näiteks solidaarne pensioni- ja tervishoiusüsteem. Pole ime, et meil ei jätku piisavalt maksutulu teadusele ega laste eripedagoogidele, ravimisele ega väärikale suremisele, sest ainult vähemus vaevab end liberaalse demokraatia tingimustes maksude maksmisega, kui seda kohustust ei panda kõigile võimelistele.
Pakkusin kõigis kolmes eksperdirühmas lõppdokumenti mõtet, et hariduse eesmärk on laiapõhjaline heaolu, mis põhineb ettevõtlussektoris loodava lisandväärtuse ümberjagamisel. Eamets oli selle mõttega nõus, Sutrop ja Lauristin mitte. Nemad ei tunnista, et ainult ettevõtlussektoris loodavat lisandväärtust on võimalik ümber jagada.
Kui lisandväärtust ja maksutulu tekiks riigile ka valitsussektorist, siis oleks ju lihtne suurendada riigi tulusid nii, et kasvatad aga valitsussektori töötajate arvu. Sellise ideega ei tule välja isegi sotsid! Järelikult mõistetakse, et sealt maksutulu ei teki, kuid seda avalikult tunnistada ei julgeta ja poliitikat ei muudeta. Ühiskonna suurim probleem on, kui koolid õpetavad ja kasvatavad juurde sotse ehk neid, kes arvavad endal olevat õiguse tegeleda üksnes sellega, mis meeldib või huvitab, ja jätavad ühiskonnale hädavajalikud tööd ja kohustused teiste kanda.
Kogu teadusraha tuleb ettevõtlusest
Võtkem näiteks teaduste akadeemia presidendi Tarmo Soomere väide hiljutisel majanduskonverentsil „Risttee”: Eestis moodustab erasektori panus teadusesse ainult 10%. See on põhimõtteliselt vale. Kogu teadusraha tuleb ju ettevõtlussektorilt, millest põhiosa moodustab erasektor. Ka lugupeetud akadeemik ei mõista, et riik jagab teadusele ainult seda raha, mille ettevõtlussektor on maksudena riigile andnud. Ka Euroopa Liidu abiraha tuleb euroliidu eelarve kaudu teiste riikide ettevõtetelt. Pigem tuleks oluliselt kärpida „pseudoteadustele” (nagu viitas Postimehes Hardo Pajula) jagatavat raha ning anda see reaal- ja loodusteadustele, millest võiks ühiskonnal ka reaalset kasu olla.
Siinkohal sobib tsiteerida paari lõiku Tõnu Õnnepalu raamatust „Valede kataloog”: „Kas väikesed pruunsärklased, väikesed NKVD mõrtsukad, rohujuurenatsid, rohujuurebolševikud, kas nad sündisid oma ideedega? Ei. Kas nad kuulsid neist koolis? Soe. Juba soojem… Aga kõik ideed on oma ohtlikus täiuses sündinud kõrgete otsaesiste õilsate võlvkaarte all, ülikoolide kateedrites või vähemalt vaiksetes kirjutustubades, kõik nad on esmalt välja antud paksude ja raskestiloetavate raamatute kujul. Kõik ideed on olnud head. See on aksioom. Nii rassism kui ka sotsiaalne õiglus peavad teenima inimeste huve. Kõige ohtlikumad ongi ideed, mis kuulutavad head. Sallivad, humaansed ideed… Iga pommivöö all tuksub üks inimarmastusest tulvil süda.”
Seekordse valimisloosungiga „Igaüks loeb!” annavad sotsid teada, et nad kõik oskavad lugeda. Lugemisoskus tuleb igaühele kahtlemata kasuks, kuid veel olulisem on loetust aru saada. Sellega on sotsidel tõsiseid raskusi, muidu poleks ju need inimesed Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valimisnimekirja astunud. Kurvastusega pean tõdema, et paraku leidub sotse kõigis erakondades.
Tahaksin siinkohal kaasmaalasi üles kutsuda: valige neid, kes on nõus ka oma taskust ümber jagama ja saavad Tõnu Õnnepalu kombel aru, et „vabadus võetakse endale ja võetakse teistelt”. Valige neid, kes vähemasti sõnades soovivad reformida valitsussektori ühiskonna vajadustele vastavaks. Õigem on teha seda enne, kui vesi on ahjus.
