Margit Sutrop: Eesti ülikoolid ei tegele plagiaadijuhtumitega süsteemselt. Loodan, et Vakra juhtum muudab olukorda

Kui ajakirjanduses ilmusid esimesed lood sellest, et Rainer Vakra 2002. aastal Tallinna Ülikoolis kaitstud bakalaureusetöö kasutab viitamata Säästva Arengu Instituudi (SEI) raporteid, olin kindel, et kohe-kohe saame lugeda poliitiku vabandusi ja siirast kahetsemist. Midagi sellist ei juhtunud. Nägime hoopis intervjuusid, kus natuke närvis, ent ikkagi enesekindel poliitik rääkis sellest, kuidas tema töös viitamata kasutatud SEI raportite tekstid tema kätte sattusid.

Plagiaadisüüdistuse saanud poliitikud mujal maailmas

Võrdlusmaterjali pakuvad paljud Saksamaa poliitikud, kes on plagiaadisüüdistuse tõttu ametist lahkunud. Üks värvikamaid saksa poliitikuid Karl-Theodor zu Guttenberg astus 2011. aastal peale Bayreuthi ülikooli otsust doktorikraad ära võtta tagasi kaitseministri kohalt. Samal aastal avaldas ta raamatu „Esialgu ebaõnnestunud: kuidas Karl-Theodor zu Guttenberg oma juhtumit ja tulevikku näeb“.

Siis kadus ta paljudeks aastateks silmapiirilt, asudes oma naise (kes muide on Otto von Bismarcki järeltulija) ja kahe lapsega elama USAsse, kus ta asutas New Yorgis investeerimis- ja konsultatsioonifirma. 2017. aastal, kui toimusid Saksamaa parlamendivalimised, asus ta valimiskampaanias toetama oma erakonda CSU-d, mida parteijuht Horst Seehofer igati tervitas. Ka tollane SPD kantsleri kandidaat Martin Schulz õigustas Guttenbergi tagasipöördumist poliitikasse, öeldes, et ei saa olla igavest hukkamõistu. Tõsi, sellest toetusest ei olnud kuigi palju kasu, sest valimistulemused olid CSU jaoks kurvad. Samas peab ütlema, et ajakirjanduse reaktsioonid ei olnud sugugi hävitavad. Kindlasti aitas sellele kaasa ka see, et kunagi Saksamaa kõige populaarsema poliitiku tiitlikandjaks olnud Guttenberg oli enda suhtes ise kriitiline ja möönis, et peab doktoritöö plagieerimist oma elu suurimaks veaks ja on teinud plagiaadiskandaalist oma järeldused.

Kõige suuremat võitlust pidas plagiaadisüüdistuse vastu Saksamaa haridusminister, CDU aseesimees Annette Schavan (CDU), kelle 33 aastat tagasi kaitstud kasvatusteaduste alasest doktoritööst leiti plagieeritud materjali. Tema toetuseks tegi mitmeid avaldusi Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, kes ka Schavani vabastamisel ministri kohalt ütles, et teeb seda ülima kahjutundega. Düsseldorfi ülikooli rektor väitis, et tundis suurt survet selle plagiaadijuhtumi mentetlemisel. Ülikool sai kirju mitmetelt mõjukatelt teadlastelt, nt Max-Plancki-Ühingu presidendilt Peter Grussilt ja Saksa Ülikoolide Rektorite Konverentsi presidendilt Horst Hipplerilt, palvega mitte alluda poliitilisele mõjutamisele ja käsitleda antud juhtumit väga hoolikalt. Paljud Schavani toetajad väitsid, et 1980ndatel oli töö- ja tsiteerimiskultuur hoopis teistsugune. Düsseldorfi ülikooli komisjon tegi aga ikkagi otsuse, et tegemist oli plagiaadiga. Kohe peale doktorikraadi äravõtmist kaebas Schavan Düsseldorfi ülikooli otsuse kohtusse, ent ei saanud seal võitu. Ministri ameti kaotamise järel sai Schavanist Saksamaa saadik Vatikanis.

Saksa ajakirjandusest saab ka täna lugeda päris mitmetest värsketest juhtumitest, kus tipp-poliitikuid süüdistatakse plagiaadis. Veebruari algul võttis Vaba Ülikool (FU) Berliini CDU-poliitik Frank Steffelilt doktorikraadi. Samas käib menetlus perekonnaministri Franziska Giffey (SPD) Berliini Vabas Ülikoolis (FU) kaitstud doktoritöö asjus, kus praeguseks on kontrollijad tuvastanud vähemalt 68 kohta, kus autor on allikad viitamata jätnud.

Kas plagiaadiga tegelevad vaid poliitikud?

Kindlasti ei ole plagieerimine vaid poliitikute patt. Arvata võib, et nemad on lihtsalt teistest rohkem avalikkuse tähelepanu all ja nende luukerede väljatoomine huvitab ka ajakirjandust. Kindlasti on oma osa ka sellel, et neile plagiaadisüüdistuse esitamine tundub olevat lihtne võimalus konkurente kõrvaldada. Eks näita ju ka Vakra juhtum, et plagiaadi süüdistusega tuldi teadlikult välja just enne valimisi, kuigi keskkonnateadlaste hulgas oli seda juba mõnda aega arutatud.

Kindlasti ei ole plagieerimine vaid poliitikute patt. Arvata võib, et nemad on lihtsalt teistest rohkem avalikkuse tähelepanu all ja nende luukerede väljatoomine huvitab ka ajakirjandust.

Plagiaat on tõsine asi, sest tegemist on loomevargusega, mida tuleb taunida samamoodi nagu igasugust vargust. Samas sünnib see vahel ka oskamatusest, teadmatusest või hooletusest, nt ei mäletata enam, kust midagi loeti või kuuldi, märkmetes lähevad omad ja võõrad mõtted segamini. Paraku pole meie haridussüsteemis akadeemilise kirjutamise reeglitele ja autorsusega seotud küsimustele kuigi palju tähelepanu pööratud. Võib-olla pole kõigile isegi selge, miks plagiaat on taunimisväärne.

Nüüd, kus uurimistöid hakatakse kirjutama juba algklassides, peaks korrektset viitamist, tsiteerimist ja refereerimist hakkama õpetama algkoolis. Mäletan, kuidas mu teise klassi laps näitas mulle oma koolis tehtud uurimistööd männipuust. Mitu lehekülge väga keerulist teksti, kuidas mände kasvatatakse ja mida puidust tehakse. Ei ühtki viidet. Kui küsisin, kust ta selle teksti võttis, ütles, et Internetist. Hakkasime siis koos arutama, kust see tekst Internetti saab, kes need laused kirjutas ja kuidas neile viidata. Isegi, kui iga lause taha viide panna, ei ole ju ikkagi õige teiste teksti lihtsalt ümber kirjutada. Olen kindel, et kõigil õpetajatel ja õppejõududel on suur vastutus akadeemilise kirjutamise põhitõdede selgitamisel.

Aga kas meie õpetajad ja õppejõud üldse oskavad akadeemilise kirjutamise reegleid õpetada? Kas nad ise alati järgivad neid? Mis on juhendaja vastutus kirjalike tööde juhendamisel? Saksamaal on teada üks juhtum, kus ülikool otsustas karistada ka juhendajat, kelle mitu doktoranti kaotasid tänu plagiaadi tuvastamisele doktorikraadi. Ülikoolide õpetajakoolituses tuleks tingimata viia sisse akadeemilise kirjutamise kursus, aga seda tuleks pakkuda täiendusõppes ka õppejõududele ja teadlastele.

Tartu Ülikoolis oleme akadeemilise kirjutamise kursusi üha laiemalt pakkuma hakanud. Huvi on suurem, kui jõuame õpetada, sest paljudel tudengitel, aga ka õppejõududel on mure, et kas nad ikka viitavad, tsiteerivad ja refereerivad kasutatud materjali õigesti. Õnneks on kohe-kohe on ilmumas Tiina Kirsi õpik „Akadeemiline kirjutamine: oskused ja hädaohud“, mis annab väga häid näpunäiteid, kuidas korrektselt esitada oma ja võõraid mõtteid ning vältida akadeemilise kirjutamise teel seisvaid karisid.
Tiina Kirss defineerib seal väga ilmekalt, mis ülesannet viited täidavad: „Viited on piirikivid oma mõtete ja võõra mõtte vahel, mis aitavad lugejal järge pidada, kust lõpeb teiste käest hangitud teadmine ja kust algab autori oma osa. Võib ka öelda, et viited on naelad, mis löövad kinni teatud punktid Teie arutelus, kinnistavad Teie kui kirjutaja autoriteeti teiste autoriteetide toel. Ühtlasi on viited, eriti joonealused viited, teeviidad lugejale, kes tahab edasi lugeda, süvitsi minna, mõista laiemalt uurimisküsimuste tausta.“ (EKSA, ilmumas, ptk. 7)

Kui keegi omastab viitamata teise mõtted, ideed, andmed või laused, siis jätab ta teise autori talle kuuluva tunnustuseta ning võtab endale ebaausalt eelise, mis talle ei kuulu.

Lühidalt öeldes rikub plagiaat kolme väärtust: ausust, õiglust ja usaldust. Kui keegi omastab viitamata teise mõtted, ideed, andmed või laused, siis jätab ta teise autori talle kuuluva tunnustuseta ning võtab endale ebaausalt eelise, mis talle ei kuulu. Kui ideede, mõtete, andmete või lausete päritolu ei viidata, siis kannatab teaduse usaldusväärsus, kuna puudub võimalus kontrollida öeldu paikapidavust ja mõista konteksti, kust väited välja on kasvanud. Akadeemilise petturlusega tegelevad teadlased kahjustavad ka teaduse mainet, mis vajab ühiskonna toetust, et toimida.

Kuidas akadeemilise petturlusega võidelda?

Akadeemiline petturlus on nagu kahjutuli, mis levib kiiresti üle maailma. Ajaleht „Guardian“ (29.04.2018) kirjutas hiljuti, et inglise tippülikoolides on viimastel aastatel avastatud kolm korda rohkem akadeemilist petturlust kui kolm aastat tagasi, aga ülikoolid ignoreerivad probleemi. 24 Russell Grupi mõjukat inglise ülikooli teatasid, et ülikoolid ei pea arvestust menetletud plagiaadijuhtumite üle ja seetõttu pole võimalik saada ülevaadet probleemi suurusest. „Guardiani“ artiklis mainitakse, et avastatud väärkäitumise juhtumite arv on neis ülikoolides tõusnud kahe viimase õppeaasta jooksul 2640-lt 3721-le. Plagiaadi kõrval on kasvavaks probleemiks ka variautorlus. Inglismaal on tekkinud arvukalt firmasid, kes pakuvad tudengitele oma abi esseede ja lõputööde kirjutamisel.

Euroopa teadusprojekti „Hea teadus“ raames püüdsime Tartu Ülikooli eetikakeskusega hiljuti saada ülevaadet, kuidas eri maad menetlevad plagiaadi juhtumeid. Selgus, et Euroopa riigid käituvad väga erinevalt. Kui nt Inglismaa ülikoolid ei ole valmis plagiaadijuhtumite kohta teavet välja andma, sest muretsevad maine pärast, siis Holland on väga avatult valmis kõiki juhtumeid jagama. Skandinaavia maades on teadusliku väärkäitumise riiklikud komiteed, kes talletavad ja jagavad avalikkusega teavet menetletud juhtumitest.

Iga ülikool teeb ise oma reeglid ja moodustab kaebuse esitamisel ad hoc komisjoni. See aga tähendab, et ekspertiisi plagiaadi juhtumite käsitlemiseks ei kogune, iga komisjon alustab nullist.

Eesti ülikoolides pole siiani süsteemselt plagiaadijuhtumeid kogutud ega talletatud. Iga ülikool teeb ise oma reeglid ja moodustab kaebuse esitamisel ad hoc komisjoni. See aga tähendab, et ekspertiisi plagiaadi juhtumite käsitlemiseks ei kogune, iga komisjon alustab nullist. Kui juhtumeid ei arhiveerita, ei ole teistel neist võimalik õppida. Teame vaid nendest juhtumitest, mis on jõudnud ajakirjandusse. Loodan, et Vakra juhtum annab ülikoolidele tõuke töötada välja plagiaadist teavitamise ning menetlemise protseduurid. Maailma kogemus näitab, et vaja on läbi mõelda, kuidas korraldada kaitse nii plagiaadist teada andjatele kui ka süüdistatavale, sest vahel on süüdistused hoopis alusetud.

2017. aasta novembris allkirjastasid 22 Eesti ülikooli ja teadusasutust, Haridus- ja Teadusministeerium ning Eesti Teadusagentuur hea teadustava leppe, millega kinnitasid, et austavad leppes kirja pandud teaduse alusväärtusi ning tegevuspõhimõtteid. Ühtlasi lubasid leppega ühinenud asutused järgida, levitada, edendada ja juurutada oma asutuses head teadustava ning teha kõik väärkäitumise ennetamiseks, avastamiseks ja juhtumite korrektseks menetlemiseks.

Eesti hea teadustava

Eesti hea teadustava (2017) annab üldised suunised selle kohta, kuidas menetleda hea teadustava rikkumisi. Aga iga teadusasutus peaks töötama välja täpsemad protseduurireeglid.
„5.4 Kuidas menetleda hea teadustava põhimõtete rikkumisi?
5.4.1 Teadusasutus loob selged suunised võimalikust hea teadustava põhimõtete rikkumisest teatamiseks ning määratleb selgelt, kelle poole kahtluste ja küsimuste korral pö
5.4.2 Teadusasutus kehtestab rikkumiskahtlustuste menetlemise korra, lepib kokku sanktsioonid ning tagab, et menetlemine on õiglane, erapooletu ja läbipaistev. Rikkumise, sealhulgas pahatahtliku süüdistuse tuvastamisel kohaldab teadusasutus kokkulepitud sanktsioone hea teadustava rikkuja või pahatahtliku süüdistuse esitaja suhtes.
5.4.3 Teadusasutus kaitseb heas usus kahtlustuse esitajaid, tagab võimalike rikkumiste menetlemise konfidentsiaalsuse ning kaitseb kõigi asjaosaliste väärikust ja eraelu puutumatust.
5.4.4 Teadusasutus reageerib tuvastatud rikkumistele kohe, võttes arvesse nende raskust ja rikkuja varasemat toimimist ning eristades teadlikku rikkumist ausast veast.
5.4.5 Teadusasutus tagab ligipääsu juba toimunud menetluste teabele ning tagab, et avalik info austab kõigi osaliste privaatsust ja inimväärikust.“ („Hea teadustava“, Tartu, 2017, lk. 20)