Vello Veltmann: valimisprogrammidest leiab ainult ühe idee, mille elluviimisel külvataks Eesti jälle üle siira imetlusega

Taasiseseisvund Eestit on edasi viinud suured ühiskonda ühendavad ideed ja eesmärgid. Oma riigi suveräänsuse ja legitiimsuse tagamiseks seadsime endale eesmärgi liituda erinevate rahvusvaheliste organisatsioonidega. Majanduse kasvatamiseks liikusime „Tiigrihüppega“ otse infoühiskonda, sest digitaalset infrastruktuuri oli lihtsam luua, kui teisi kaasajastada. Eesmärkide püstitamisel ja elluviimisel ühiskonnana argumenteerisime, mitte ei kakelnud. Me koondusime, mitte ei solvunud.

Vaadates praegust Eesti ühiskonda ei hakka aga esmapilgul silma ühtegi suurt ja koondavat ideed. Olemas on hirm, ebakindlus, vastandumine, kaasa jooksmine ja peenhäälestamine. Ühelt poolt me ootame endiselt teiste riikide imetlust ja kiitust ning teiselt poolt näitame neile hambaid.

Iseenesest võib see olla kohane käitumine ühele suveräänsele riigile, kuid probleem seisneb selles, et endisest „Balti tiigrist“ on märkamatult saanud lõigatud küüntega paks kodukass, kes lakkamatult pai nurub. Teiste riikide siirast imetlusest on saanud lihtsad ja emotsioonitud viisakusavaldused, aga me ei märka seda, sest pai saamise soov on liiga suur.