Andrus Kivirähk: võitjad ja kaotajad
Seega on igati õiglane nimetada viimaste valimiste võitjaks Reformierakonda ja Kaja Kallast, kellest suure tõenäosusega saab ikkagi järgmine peaminister. Keskerakond kaotas neile hääli, aga kui ta oleks oravatega valitsuse teinud, siis tohtinuks temagi end võitjate hulka lugeda. Hetkel on ta mingil põhjusel valinud kaotajate poole, kuid igal juhul on neist saanud partei, kellega soovitakse koos töötada. Erinevalt vaid mõne aasta tagusest ajast, mil Keskerakonnast kõnniti mööda suure ringiga nagu porilombist.
Nüüd on sarnases olukorras EKRE. Väga veider oli lugeda arvamusi, et nemadki kuuluvad võitjate kilda. Tõsi, kohtade arvu riigikogus suurendati, kuid sellest tõuseb kasu vaid 19 inimesele, kes pääsevad lihtsa töö ning hea palga peale. Aga tee võimule on neile ju endiselt suletud. Isegi sotsid, kes täiega põrusid, on valitsusse pääsemisele lähemal, sest kolmikliidumõtet pole ju lõplikult maha maetud. Kui see peaks ikkagi teoks saama, võib võitjate hulka arvata pigem neid.
Kohtade arv riigikogus pole ainus näitaja. Loeb veel midagi muud. Eks me tea ju isegi, et inimene, kellel parasjagu elus just kõige paremini ei lähe, kuid kes on meeldiva loomuga, lahke ja lõbus, on ikkagi seltskonda oodatud. Seevastu mõni teine võib küll loteriiga miljoni võita, kuid siiski ei istu keegi tema lauda ega soovi sõita temaga samas liftis.
Mis kasu on EKRE valijatel erakonnast, mis oma programmi iialgi teostada ei suuda, sest partei liidrid on täiesti koostöövõimetud? Savisaarel oli vähemalt Tallinn, aga riigikogu valimistel ei aidanud teda võimule isegi kindel võit. Võimalik, et pärast järgmisi kohalikke valimisi suudab EKRE vallutada mõne väiksema omavalitsuse. Aga kas sellest piisab? Savisaar viimaks kukutati, sest nooremad keskerakondlased olid tüdinud paaria staatusest. Millal jõuab kätte Helmede kord?
Senikaua saab muidugi tunda rõõmu sarnasest positsioonist nagu Venemaal Vladimir Žirinovskil, kes kuulub püsivalt riigiduumasse ja naudib sellega kaasnevaid privileege, kuid kel pole mingit võimu ega vastutust. Venemaa poliitikas on tal omalaadne naljamehe roll, kes ärpleb, ähvardab, räägib tobedusi ja piserdab oponente veega. Tal on püsiv ning truu valijaskond, kelle jaoks igasuguste tulevikuväljavaadeteta liberaaldemokraatide poolt hääletamine on ilmselt mingi eneserahuldamise vorm. Žirinovski oleks justkui igavene opositsionäär. Tegelikult muudab ta naeruväärseks kogu selle mõiste, kuna opositsioonilt ootaks asjalikku kriitikat, mitte niisama suvalist plärtsumist.
Seetõttu ei jaga ma ka arvamust, et EKRE-st võiks saada tõhus opositsioonierakond. Selleks on nende seisukohad ja hinnangud liiga kummalised. No kuidas suhtuda näiteks Jaak Madisoni arvamusse, et tulevane valitsus hakkab Euroopa ees lömitama? Need sõnad sobiksid Karl Vainole, kes pani samuti pahaks lääne ees lömitamist ehk hurjutas inimesi, kes vaatasid Soome TV-d, kuulasid Rolling Stonesi ja lugesid Orwelli „Loomade farmi”. Positiivne oli vaadata „Vremjat”, kuulata sõjaveteranide ansamblit ja lugeda Fadejevi „Noort kaardiväge”.
Mulle ausalt öeldes selline lääne ees lömitamine meeldis, palju rohkem kui Karl Vaino pakutu.
