Keskerakonna ja EKRE sõprus on tugeva ajaloolise taustaga ka ilma igasuguste kaugete paralleelideta. EKRE tähelend algas Edgar Savisaare poolt kontrollitud Tallinna Televisiooni saadetest, kus toona parlamendis esindamata radikaalsete vaadetega erakond käis regulaarselt presenteerimas oma "kui on must näita ust" maailmavaadet. Eesti poliitika vanapagana ehk Savisaare kaval plaan oli luua sellega alternatiiv parteimaastiku paremkonservatiivses tiivas, et nõrgendada Aljoša teiseldamisest liiga palju parempoolsete toetust nautivatele IRLi ja Reformile.

Võiks seega öelda, et perekond Helme on samasugune Savisaare sünnitatud poliitiline produkt nagu Deniss Boroditš. Ja miks peab keegi praegu kahtlema, et neil Jüri Ratasega ühist keelt leida raske oleks?

EKRE valija venelasi ei mõista, Putinit küll

Hoopis teistsugune lugu on aga mõlema erakonna valijaga. Nii Keskerakonna kui EKRE taga on suures osas protestihääled. Yana Toomi ja Mihhail Kõlvarti valivad riigikokku need venekeelsed kodanikud, kes soovivad vene keelt riigikeeleks, vene kooli praegusel kujul säilitamist ja head läbisaamist Putini režiimiga. Nemadki käivad 9. mail punaarmeelaste piltidega "Surematu polgu" kolonnides Tallinnas, Narvas ja mujal.

EKRE valija, keda avalikus ruumis näeb hoopis tõrvikutega marssimas, vene keelt riigikeeleks ei soovi, vene kooli jätkamises on skeptiline, aga võib olla on valmis läbirääkimisteks Putini režiimi sanktsioonide leevendamise küsimuses.

Kui need kaks kolonni kunagi kohtuvad, leiavad nad kindlasti ühist keelt samuti homofoobias (kohalikest venelastest toetab kooseluseadust ainult vähemus) ja rassismis. Sest nõukogude ajast tuntud internatsionalism ja ülemaailmne vendlus ei laiene miskipärast nt. Süüria põgenikele. Siinkohal meenutame kasvõi ränderaamistiku vastast meeleavaldust kuhu tuli kunagine Öise Vahtkonna aktivist Sergei Tõdõjakov plakatiga "Эстонцы и русские вместе!" ("Eestlased ja venelased on üheskoos!")

Aga rohkem ühisosa neil otsida küll ei tasu. Ma sügavalt kahtlen, et "Surematu polgu" Ivan on valmis suudlema tõrviku-Matit nagu Brežnev Honeckeri, ja seda mitte sellepärast, et nad mõlemad homofoobid on. Paradoksaalsel moel see võikski olla punapruuni koalitsiooni ainuke kasutegur, kui selle tulemusena nii "Surematu polgu" kui tõrvikurongkäigu kolonnid lõpuks laiali jooksevad. Kaks kärbest ühe hoobiga.