Magnus Ilmjärv: holokausti eitajal „esmapilgul õigus?” Paljudes riikides istuks Jaak Valge juba vangis

4. märtsil avaldas Delfi seoses äsja toimunud riigikogu valimistega artikli pealkirja all „Kes on EKRE valijate lähetatud uued tegelased Eesti parlamendis ja tipp-poliitikas?"

Sellest said lugejad teada, et Riigikokku valituks osutunud Jaak Valge sai tuntuks tosin aastat tagasi, kui ründas tuliselt teist ajaloolast Magnus Ilmjärve, kes tuli välja väidetega president Konstantin Pätsi võimalikust koostööst Nõukogude Liiduga. Edasi räägiti Delfi artiklis sellest, et Valge sõnul ei ole Ilmjärvel oma valeinfole mingit tõestust.

On meeldiv, et Delfi ei võtnud ise seisukohta selle kohta, kas Jaak Valge väited on õiged või valed. Siinkohal juhin aga veelkord Delfi lugejate tähelepanu sellele, et vastus ajaloolase Valge artiklitele Pätsi ja Nõukogude saatkonna suhete kohta 20. ja 30. aastatel on avaldatud ajakirja Acta Historica Tallinnensia 2009 ja 2010 aasta numbrites.

Loodusteaduslikud meetodid

Ajaloolase Valge võimet mineviku ja olevikku allikakriitiliselt hinnata iseloomustab aga suurepäraselt tema 2002. aasta 12. detsembril ajalehes „Maaleht" avaldatud arvamuslugu „Teadusketserid tuleriidale". Selles kommenteeris Valge Tallinnas loengu pidanud Šveitsi holokausti eitajast ajaloolase Jürgen Grafi seisukohti. Valge kirjutas, et Grafi ja revisionistlike ajaloolaste esitatud holokausti argumentatsioon - et juutide likvideerimise programmi ei eksisteerinud, et juute ei gaasitatud koonduslaagrites, et ametlikus ajalookirjanduses esitatud ohvrite arv kuus miljonit on ülepaisutatud - põhineb loodusteaduslikel meetoditel.

Seejuures deklareeris Valge, et tema arvates on Grafi esitatud väited, sealhulgas ka see, et Holokausti ohvrite arv on alla ühe miljoni, „vähemalt esmapilgul" üsna tõsiseltvõetavad. Seejuures süüdistas ajaloolane Eesti ajakirjandust, et see olevat olnud holokausti revisionistide seisukohti kommenteerides „ülbelt ebaprofessionaalne". Tema sõnutsi: „nii nagu kollase ajakirjanduse arvamusliidrid ikka".

Tsiteerime siinkohal aga ainult ühe lauset Jürgen Grafi raamatust: „Holokausti kohta puuduvad igasugused tõendid, selle kohta ei leidu dokumente, laipu ega toimepanemise riistu - ühesõnaga mitte midagi". Märgime siinkohal, et Šveitsi kohus mõistis 1998. aastal Jürgen Grafile tema holokausti eitava raamatu pärast 15-kuulise vangistuse ja 40 000 frangise rahatrahvi.

Teadusvabadus ohus?

Artikli lõpus deklareeris Valge, et teadlastel olevat holokausti käitlemise pärast põhjust häirekella lüüa, sest ohus olevat kahe viimase sajandi demokraatlike ühiskondade üks olulisemaid saavutusi - teadusvabadus. Ja et selle teadusvabaduse kaitsmisel võiksid revisionistid ja holokaustiajaloolased olla tema arvates ühel meelel, sest ei olevat teada, missugust seisukohta politikaanid järgmisena pühaks kuulutada tahavad.

Ainsad, kes toona negatiivselt Valge Jürgen Grafi vaadete õigsust propageerivale artiklile reageerisid, olid kirjanik Jaan Kaplinski, kirjandusteadlane Märt Väljataga ja ajaloolane Marek Tamm.

Äsjavalitud uuest Riigikogust rääkides on olukord pretsedenditu, sest Riigikogu liikmete hulgas pole seni olnud kedagi, kes oleks deklareerinud avalikkusele, et ligi kuus miljonit inimelu nõudnud genotsiidi eitajad ja minimaliseerijad peaksid saama „teadusvabaduse", st õiguse takistamatult avalikkusega manipuleerida, ja et nende holokausti eitavad väited näivad olevat juba esmapilgul „üsna tõsiselt võetavad". Mitmes teises riigis - näiteks Austrias, Belgias, Tšehhis, Prantsusmaal, Saksamaal, kus Holokausti eitamine on kriminaliseeritud, tulnuks selliste seisukohtade propageerimise eest vangis istuda.

--

Jaak Valge kommentaar: mida ajaloovõltsijast üldse oodata?

Jumal tänatud, et meie riigis on igal inimesel - sh teadlastel - veel võimalik mõtelda, kahelda ja diskuteerida ilma kriminaalkaristust kartmata kõikide ajalooliste faktide üle, sh sõdade ja katastroofide ulatus, ohvrite arvud jne. See on kindlasti üks oluline põhjus, miks ma üldse parlamenti kandideerida otsustasin - et see nii ka jääks.

Magnus Ilmjärve ideoloogiline rünnak on ühtlasi piisavalt kujukas näide selle kohta, kui tõsise löögi all sõna- ja arvamusvabadus nii meil kui mujal on.

Kuna tema tekstis mingit teaduslikku argumentatsiooni ei esine, siis selle sisuosa käsitlemist ei vääri. Kui keegi tahab mu teada mu ajaloo-alaseid seisukohti kasvõi holokausti osas, piisab mulle helistamisest või kirjutamisest. Holokaust on erakordselt suur tragöödia, mille kohta on palju tõendusmaterjali.

Ilmjärve rünnakus iseenesest midagi üllatavat pole, sest kuipalju suudabki üllatada inimene, kes on vahele jäänud allikate võltsimisega selleks, et omale meelepäraseid väiteid toetada.