Kuid ei – kultuur on kadunud. Avalikkus on barrikaadidel. Valimisteni oli asi veel talutav, seest lärm piirdus mõne sotsiaalmeedialehe ja kommentaariumidega. Kuid viimased paar nädalat laastaks justkui marutaud kogu avalikku ruumi. Kõik karjuvad täiest kõrist, teisi kuulmata. Poliitikud karjuvad teineteise peale otse-eetris, ajakirjanikud karjuvad poliitikutele vahele, aktivistid sõimavad üksteist sotsiaalmeedias ja tavainimesed loobivad kommentaariumites solvanguid.

Igaühel on oma vaadete kujunemisele omad väga isiklikud põhjused. Samuti on igal maailmavaatel ühiskonnas oma aeg ja koht. Vastavalt maailmavaadetele erinevad ka inimeste prioriteedid. Rahvuslane liitub näiteks kaitseliiduga või hakkab abipolitseinikuks, andes oma panuse riigikaitsesse. Feminist aitab ehk vabatahtlikuna kaasa sotsiaalhoolekandes ühiskonna nõrgemaid abistades. Keda ideoloogilisel baasil hukka mõista? Mõlemad väärivad, et nendest ja nende valikutest lugu peetaks.
Arutada, kes olukorra kujunemises süüdi on, on mõttetu kana-muna vaidlus. Praegu avalikku ruumi vaadates käituvad kõik samaväärselt halvasti. Ainuke asi, mille põhjal neid veel eristada saab, on lipuvärvides või valge süda profiilipildil.

Inimesed, palun tulge barrikaadidelt maha, taltsutage end ning rääkige üksteisega tsiviliseeritult. Austage teisi ja seiske enda põhimõtete eest väärikalt. Jah, reljeefsed väljaütlemised toovad ju klikke ning hääli, kuid edasi viib dialoog ja suunas kokku leppimine, mitte köievedu.