Sinu ja Juhan Ulfsaki tänukõned eristusid auhinnagalade tavapärasest rõõmsast ja rõõsast õhkkonnast tugeva poliitilise sõnumiga. Kas asjad on nii hullud, et ei jää muud, kui peab sõna võtma?

Jah. Aga kontekst ei olnud erakordne, teatriauhindade andmine on samamoodi poliitiline nagu igasugune valikusüsteem. Preemiad on üks viis, kuidas võimu taasluuakse ja struktureeritakse. Nii et sellisel poliitilisel üritusel poliitikast rääkida on minu meelest normaalne, ja platvorm on õige. Teater on Eestis privilegeeritud kunstivorm, seega on sel kaasa rääkimiseks olemas nii positsioon kui ka võim. Ja kui teater tahab institutsioonina olla samade ideaalide kõrgusel kui Tšehhovi sõnad, mida nende seinte vahel lausutakse, siis võiks see oma võimu ka vastavalt kasutada, sest jah, olukord on väga hapu ja aina hapumaks kisub.

Juhani kõnest jäi kõlama, et kui me praegu seakisa ei tee, leiame end samm-sammult üha hullemast olukorrast, kus lõpuks pole teha suurt muud, kui häbi tunda. Kas kunstivaldkonna inimesed on mullis, mis vajab teie meelest raputamist?

Kindlasti ei võta me moraalse majaka positsiooni. Nii nagu kõigil, on ka teatriinimestel toimuva kohta täiesti erinevad seisukohad. Me ei taha kellegi eest sõna võtta ega moraali lugeda. Aga me tajume, et Eesti kultuuriinimene on üldiselt leplik, teatrirahvas on seejuures veel eriti leplik. Meile tundub, et on palju inimesi, keda häirib sügavalt kogu normeeriva konservatiivsuse pealetung, aga kes ei võta sellest hoolimata midagi ette. Neid inimesi me tahamegi julgustada, öelda, et nad ei ole üksi. Kindlasti ei väida me seda, et kogu Eesti teatrirahvas on nagu üks mees ühise idee taga ja hakkame nüüd kõik ühes suunas minema! See oleks üks teistsugune katse normi kehtestada. Igasuguses ühtsuses on alati midagi väga vägivaldset.

Kas selle mure juures on midagi konkreetset, millele osutada? Mure kõige väiksemate pärast?

Murekohti on palju nii praegu kui ka tulevikku vaadates. Praegune mure on see, kuidas pühitakse vaiba alla väiksemad ja avangardsemad kooslused ning teatrikeeled. „Workshop” ei olnud kindlasti radikaalse teatrikeelega, nii et me ei kaitse siin ennast. Kolm keskealist meest tulid ja võtsid võib-olla ühe magusa preemia nende eest, kes lükati kõrvale. See tendents süveneb paljudes kultuurivaldkondades. Teiseks on kindlasti tulemas… tsensuur oleks liiga karm sõna, aga ütleme, hiiliv õhu kinni keeramine. Tasapisi, visinal on Eesti kultuurist ja ühiskonnast kadunud õhk ning mul on tunne, et see hakkab kaduma kiirenevas tempos.

Teistsuguse teatrikeele kõrvale jätmise asjus vaidlen sulle vastu. Ruslan Stepanovi „Невесомость’i” auhindamine oli minu jaoks näide uuendusliku lähenemise esiletõstmisest.

Muidugi on ka positiivseid märke, aga nagu Juhan ütles, see kõik on juhtunud ja hakkab juhtuma peaaegu märkamatult. Kedagi ei keelata ära, kedagi ei arreteerita, aga neid võimustruktuure, mille kaudu juhtida meie elu, sh kultuurielu, on peale tsensuuri ja vangla veel palju. Vabaduse oaase jääb ka edaspidi, aga kui kultuurielu hakkavad määrama vallandatud kajutitöötajad, kes on nii arad, et igasugust teistsugust arvamust hakatakse ähvardama vallandamiste, sulgemiste ja morsipidudega, siis on neid oaase üha vähem ja need on üha ebakindlamad. Kui kunstiinstitutsioonid otsustavad sel ajal olla vait või isegi olukorraga kaasa minna, siis on see ühtlasi nende heakskiit. Kunstnik võib poliitika vastu olla neutraalne, aga institutsiooni jaoks ei ole olemas poliitilist erapooletust, sest igasugune institutsioon on poliitiline moodustis. Praegu on peale tulnud konservatiivne maitse, mis püüab end kehtestada normina, ja meile põhimõtteliselt ei meeldi, kui miski püüab end normina esitleda. Vahet pole, mis ideoloogiat see esindab − vahepeal näiteks kõlasid hääled, et iga lavastus peaks olema sotsiaalne. Ei pea. Normeerituse vastu tahamegi sõna võtta. Ja teisalt julgustada neid inimesi, kes oma südames samuti ei lepi, sest leppimiseks võib olla palju põhjuseid. Kui töötasin riigiteatris, oskasin ka ise kõiki mugavusi nautida. Võtsin neist ikka maksimumi. Tasuta parkimiskoht, 10% allahindlust makaronidelt, püsiv töökoht, teatripreemiad... Väga mõnus. Aga liigagi sageli kaalub mugavus üles millegi palju olulisema – vabaduse. Ja ma väidan, et vabaduse piirid ei ole kunagi meiega kohakuti. Vabadus ei ole mitte siis, kui meie ennast vabana tajume, vaid kui ka meie kõrval olev inimene end vabana tajub.