Teatriauhindade puhul räägitakse nominentidest ja laureaatidest joonistunud pildist, mis rohkem või vähem peegeldab teatrimaastiku praegust olukorda. Sel korral tundub, et ehk enamgi kui auhinnad ise, peegeldasid seda just mõned eredamad hetked tänukõnedest, mis ei piirdunud sugugi tänamisega. Jah, ma mõtlen siin muu hulgas Juhan Ulfsaki kõnet, mida pean siiralt kõige olulisemaks tänukõneks (või praegusel juhul ka hoiatuskõneks), mis minu teatrimällu Eesti teatri aastaauhindade kontekstis mahub. Aga mitte ainult.

Muidugi, kes ei tahaks vähemalt pidupäeval olla korrakski suhkruvatises maailmas, täis rõõmsaid inimesi, sõpru ja toetust, ent võib-olla just seda paremini kostab inimeste hääl, kes peavad oluliseks suu lahti teha, kui tundub, et asjad hakkavad hapuks minema.

Irooniline, et Ulfsaki hoiatuskõne hakkas vaid päev hiljem tunduma peaaegu isetäituva ennustusena, kui ilmus uudis ringhäälingu nõukogu liikme Martin Helme kirjast nõukogule, milles ta nõudis EKRE-kriitiliste ajakirjanike karistamist. „Kas juhatus kavatseb taas, nagu tavapäraselt, käsi laiutada ja öelda, et ups, proovime tulevikus paremini. Või on plaanis oma totaalset kallutatust ja ebaprofessionaalsust demonstreerinud töötajad eetrist maha võtta?” kirjutas Helme. Ehk on tal rõõmu sellestki, et ETV teatriaauhindade alla tunni kestnud saatesse ei mahtunud Ulfsaki kõnest kõige muu hulgas ka lause: „Aga võibolla meie järgmisel kultuuriministril on ilus kaabu.”

Ei ole hullu, ERR-i kultuuriportaalist saab järele vaadata terve ülekande.

Juhan Ulfsaki kõne kõrval olid olulised nii samalaadset mõtet kandev Eero Epneri huumoriga pikitud sõnavõtt kui ka hoopis teisest ooperist Laur Kaunissaare pühendus. Tema ja Aare Pilv võtsid suurema meeskonna nimel vastu algupärase dramaturgia auhinna „Oomeni” eest. Kaunissaare mainis lavastaja Jarmo Reha algset mõtet teha lavastus millestki, mis kunagi oli ja mida enam ei ole. „Oli mõte, et pühendaks preemia õmblejatele, kes hiljuti koondati.” Lühike pühendus, mille taga kumab viide Narva minevikule (Kreenholmi vabrikuga seotud identiteet), olevikule ja tulevikule. Kuidas kujundab linn edaspidi oma identiteeti?

Teatripeolt ei puudunud ka pidulikkus ja südamlikkus. Südamlikke hetki jagus enam kui küll. Toetavatest aplausidest oli selgelt näha, kui kõrgelt hindavad teatriinimesed ise lavataguste jõudude väärtust – teatri tehniliste töötajate auhindade laureaadid said korralike ovatsioonide osaliseks.

Üks südamlikumaid hetki oli kahtlemata Eesti näitlejate liidu auraha üleandmine Volli Kärole. Terve saal oli püsti.

Või Andrus Vaarik, kes auhinnast kuuldes näitas samas kategoorias nomineeritud Egon Nuterile kaht keskmist sõrme, lavale läks ja žüriid tänas: „Küps otsus! Kinnitan, käsi südamel, et enda kohta mängisin ma tõesti hästi!” Seejärel tunnustas ta oma kaasnominente.

Või Ruslan Stepanov, kes auhinda vastu võttes teatas, et tema unistus on olnud ema ja isa televiisori vahendusel tervitada. Kultuuriportaali ülekandest said nad poja tervitused loodetavasti kenasti kätte, ETV saatesse see kahjuks ei mahtunud.

Või Allan Noormets, kes sõnas, et teatriauhindadelt ei ole ta varem kunagi midagi saanud. „Aga see on ikka tähtis hetk küll!”

Või Tatjana Kosmõnina, kes on esimene näitleja Vene Teatri ajaloos, kes sai parima naispeaosatäitjana aastaauhinna laureaadiks.

Viimaks sügavalt isiklik seisukoht, milles loodan sellegipoolest mitte üksi olla: tahaksin väga, et järgmistel aastatel oleks põhjust pühendada mõtted eelkõige just neile soojadele, emotsionaalsetele, südamlikele hetkedele. Et hoiatuskõnedeks ja neist rääkimiseks ei oleks põhjust. Mitte hiiliva õhu kinni keeramise pärast, mida kahtlustab Eero Epner kõrvalolevas intervjuus.

Või tegelikult piisaks kenasti sellestki, kui saaks tagasi pöörduda armsaks saanud tüütu jauramise juurde teemal, kas laureaadiks sai ikka õige inimene, kas kõik väärilised asjaosalised said nomineeritud, kas auhindade kategooriad on eksitavad, ebapiisavad või žürii kallutatud. Ja nii edasi ja edasi.

Mari Nurk: turundusinimene peab armastama teatrit, mitte turundust

Ugala turunduse ja avalike suhete juht Mari Nurk on teatris töötanud 2014. aastast. Teatriaasta auhindade jagamisel pärjati ta haldus- ja administratiivtöötaja auhinnaga.

Mari Nurga sõnul algab kõik alati meeskonnast, kes mõtleb ühtmoodi, on ühe veregrupiga. Teatris, kus töötab üheskoos väga palju indiviide, on kõige aluseks omavaheline dialoog. Oluline on seeläbi leida kõikide osaliste ühisosa, millele järgneb idee ja visiooni kompromissitu elluviimine. „Just nii saime muuta Ugalas välja kujunenud ja minevikku kinni jäänud mustreid. Siin töötavad väga andekad ja toredad inimesed, aga järele aitamist vajas just nimelt omavaheline kommunikatsioon, mis toimiks nii maja sees kui ka suunaks infot teatrist väljapoole,” nendib ta.

Tulemus on nähtav. Ugala publikuarv on viimase viie aastaga kahekordistunud, 2014. aasta 44 000 teatriskäija asemel käib praegu teatris 85 000–90 000 inimest aastas. Viimaseid kuid Ugalat juhtiv Kristiina Alliksaar rõhutab samuti turundusosakonna rolli: „Kui me teeme head asja, aga keegi sellest ei tea, on sellest väga vähe kasu.”

„Teatris töötav turundusinimene peab armastama teatrit, mitte turundust,” on Nurk veendunud. „Mul on väga hea meel, et seni veel ükski Ugala näitleja eest ei jookse, kui koridoris mõne hullumeelse ideega läheneme,” naerab ta.

Peagi ootavad teatrit taas ees muutused. Kristiina Alliksaar läheb Vanemuist juhtima, Ott Aardami ootavad ees katsumused Tallinnas. Kes nende asemele tulevad, veel teada ei ole. „Eks tuleb aru saada, kuidas uued juhid mõtlevad, ja hakata samamoodi üheskoos teostama nende uut visiooni Ugalast. Turundusosakonna ülesanne on eelkõige olla see hääletoru, kes võimendab juhtide, näitlejate ja lavastajate sõnumeid.”

Karl Laumets: kes eestlaseks ei taha jääda, jätku „Kalevipoeg” lugemata 

Lavastajaauhinna võitis Karl Laumets lavastusega „Kalevipoeg” (Vanemuine). „Paljud targad inimesed on seda meelt, et kui Kreutzwald poleks Kalevipoega kirjutanud, ei räägiks me praegu eesti keelt. Kes eestlaseks ei taha jääda, jätku „Kalevipoeg” lugemata,” rääkis Laumets oma tänukõnes.

Kui nii mõnedki teatripäeva kõned keskendusid praegusele poliitilisele olukorrale, siis Laumets läheb pigem tagasi juurte juurde. „Kreutzwald kirjutas „Kalevipoja” hääbuvale eesti rahvale. Ta ei uskunud, et meil on tulevikku, aga paradoksaalselt töötas ta teose väljatoomise nimel seda enam. Muidugi mõtlen minagi praegusele asjade seisule, aga minu jaoks on oluline teha seda selle kaudu, mida ma oluliseks pean,” sõnas Laumets.

Ta peab oluliseks kindlate väärtushinnangute hoidmist. „Seda tuleb tänasel päeval teha kunsti võimalusi ja vahendeid väga peenelt kasutades, et mitte tekitada ühiskonda veel rohkem lõhestumist ja viha. Seista tuleb positiivsete väärtuste eest,” sõnas Laumets.
Praegu valmistab ta Tartus ette lavastust esimesest Eesti üldlaulupeost. „Mind vaimustab, et olematute võimaluste juures tuldi kunagi kokku, igaüks panustas ja kõigi vastuolude kiuste tuli võitjaks üksmeel,” rääkis Laumets juunis Raadil etenduvast lavastusest „Pidu tuli”.

Madli Pesti: teatrikajastuse pilt on mitmekesine, küsimus on pigem väljaannete vähesuses

Reet Neimari nimelise kriitikaauhinna pälvis Madli Pesti. Põhjendus: Pesti on detailne ja üldistusjõuline kriitik, kelle neutraalsed ja selged kirjeldused tekitavad elavaid kujutluspilte ning on lahutamatult seotud analüütilise seisukohavõtuga.

Teatripilt peegeldab alati mingil määral ka ühiskonna praegust olukorda, aga mida peegeldab praegune teatrikriitika?

See pilt on pidevas muutuses, muutjateks on tehnika, internet ja meediumide paljusus. Viimase 15 aasta jooksul on näiteks tekkinud blogid ja harrastuslik kriitika, mis on praeguseks pisut taandunud ja vaibunud. Tahaksin teha sellest järelduse, et lugejad vajavad ikkagi professionaalsemat pilti. Aga mis see professionaalne pilt on? Teatrikriitik on mõneti ju lihtsalt palju rohkem näinud publik. Kui tavaline teatrisõber käib teatris ehk 1–30 korda aastas, siis kriitikud, oleneb muidugi inimesest, käivad teatris sageli 110–200 korda aastas.

Teine suurem muutus alates 1990-ndatest on laiem välismaine pilk, mida ma pean väga oluliseks. Tuleb käia väljaspool Eestit ja teada, mis toimub. Hindan kõrgelt kriitikuid, kellel on avaram vaade ja kes käivad süstemaatiliselt teatrit vaatamas. Seejuures pole oluline, millised riigid või žanrid nende eelistuseks on, aga pilk võiks olla oma riigist laiem.

Teatrikriitika funktsioonid (jäädvustamine, tõlgendamine, hinnangu andmine, vahendamine, tagasiside andmine) käivad nii mõneski osas üksteisele vastu, kõike korraga ei saa. Kuidas selles pildis orienteeruda?

Kõiki viit funktsiooni ühes kirjatükis täita ei saa. Mõtlen kirjutades alati, kellele see on suunatud. Olen teatrikriitikat õpetades sellele alati tähelepanu pööranud. On suur vahe, kas kirjutad blogisse, päevalehte, Teater. Muusika. Kino.-sse, rahvusvahelisele väljaandele või „Teatrielu” kogumikku.

Tunned sa teatrikajastuses millestki puudust?

Meil on väga erinevaid kirjutajaid. On neid, kes pööravad tähelepanu üksikutele aspektidele, näiteks näitlejatööle. On neid, kes pööravad tähelepanu poliitilistele aspektidele. On muusikateatri- ja tantsukriitikuid. Arvestades Eesti väiksust on kajastuse pilt üsna mitmekesine. Pigem räägitakse väljaannete vähesusest, mõned väljaanded on teatrikriitika teemal ka ära langenud. Väga kahju on mul näiteks sellest, et äralangejate hulgas on juba pikemat aega Eesti Ekspress.

2019. aasta auhindade laureaadid

TEATRIKUNSTI ERIAUHIND

Antakse erilise teatrikunstisündmuse eest, mida ükski teine auhinnastatuut ei hõlma. Laureaadi otsustab Eesti teatriliidu juhatus.

Raivo Põldmaa – rahvusvahelise teatrifestivali „Talveöö unenägu” järjepidevuse hoidmise ning 2018. aasta festivali, Alvis Hermanise retrospektiivi idee, selle teostamise ja „Päeviku” eestikeelse tõlke väljaandmise eest.

SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD

Žürii: Jaak Allik, Tambet Kaugema, Piret Kruuspere, Toomas Lõhmuste, Annemari Parmakson, Külliki Saldre ja Liina Tepand

LAVASTAJAAUHIND

Karl Laumets – „Kalevipoeg” (Vanemuine)

KUNSTNIKUAUHIND

Arthur Arula – kujundused lavastustele „Väikekodanlased” (Draamateater), „Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt” (Emajõe Suveteater) ja „Elokäük”

MEESPEAOSATÄITJA AUHIND

Andrus Vaarik – Gilbert Horn lavastuses „Noad kanade sees” (EMTA lavakunstikool) ning André lavastuses „Mineku eel” (Tallinna Linnateater).

NAISPEAOSATÄITJA AUHIND

Tatjana Kosmõnina – Olga monolavastuses „Nastja, Nastja, Nastja” (Vene Teater)

MEESKÕRVALOSATÄITJA AUHIND

Allan Noormets – Bubnov lavastuses „Põhjas” (Tallinna Linnateater)

NAISKÕRVALOSATÄITJA AUHIND

Ursula Ratasepp – Kati lavastuses „Toomas Nipernaadi” (Temufi) ja Naine lavastuses „Mineku eel” (Tallinna Linnateater)

MUUSIKAAUHIND

Žürii: Kerri Kotta, Alvar Loog, Tiina Mattisen, Mart Mikk ja Aivo Välja

Atlan Karp – Jack Rance’i ja krahv Gili jõuliselt kehastatud lavakujud Giacomo Puccini ooperis „Tütarlaps kuldsest läänest” (rahvusooper Estonia) ja Ermanno Wolf-Ferrari lühiooperis „Susanna saladus” (Opera Veto)

Rasmus Kull – Sweeney Toddi muusikaliselt nõudlik roll Stephen Sondheimi muusikalises põnevikus „Sweeney Todd” ning Josefi lavakuju maitsekas kehastamine Johann Straussi operetis „Viini veri” (mõlemad Vanemuine)

BALLETIAUHIND

Žürii: Enn Suve, Tiit Härm, Jelena Karpova, Saima Kranig ja Age Oks

Jevgeni Grib – lühiballeti „Valgus aknas” koreograaf-lavastaja (Eesti rahvusballett)

TANTSUAUHIND

Žürii: Leenu Nigu, Heili Einasto, Kristiina Garancis, Priit Raud ja Iiris Viirpalu

Ruslan Stepanov – „Невесомость”: võluvalt abstraktsed ja minimalistlikud variatsioonid peaaegu eimillestki, viimse detailini välja lihvitud absoluutne kohalolu (Kanuti Gildi SAAL)

ETENDUSKUNSTIDE ÜHISAUHIND

Žürii: Evelyn Raudsepp, Evelin Lagle, Kerri Kotta, Annemari Parmakson ja Priit Raud

Mart Kangro, Juhan Ulfsak ja Eero Epner – „Workshop”: peenekoeline kontseptsioon, nauditav etendajate kohalolu ning köitev vaataja intellektuaalne kaasakutsumine (Kanuti Gildi SAAL)

LAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAALMUUSIKA AUHIND

Auhinda rahastab Eesti autorite ühing.

Žürii: Olav Ehala, Tauno Aints, Tõnu Kõrvits ja Ardo Ran Varres

Liina Sumera – originaalmuusika lavastustele „Gulliveri reisid” ja „Vari” (mõlemad NUKU teater)

KRISTALLKINGAKESE AUHIND

Antakse kahele noorele teatriinimesele esimeste märkimisväärsete lavatööde eest. Ühe laureaadi otsustas sõnalavastuste auhindade žürii, teise tantsuauhinna žürii.

Ester Kuntu – Laura Wingfield lavastuses „Klaasist loomaaed” (VAT Teater ja EMTA lavakunstikool), Éliante lavastuses „Misantroop” (Draamateater ja EMTA lavakunstikool), Mari Koort lavastuses „Elagu, mis põletab!” (Adamson-Ericu muuseum), Mari lavastuses „Põlenud mägi” (Vanemuine), Karin lavastuses „Saraband” (Draamateater), Marie Under lavastuses „Siuru õhtu 100” (Eesti kirjanike liit) ning Laurel lavastuses „Kriidiaed” (Draamateater)

Liis Vares – süvenenud, empaatiline ja peenetundeline tegelemine olulise teemaga nii lavastuses „Hingake! Ärge hingake!” kui ka töötubades ja liikumispraktikumides

ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND

Antakse kahe viimase aasta jooksul lavale jõudnud algupärase teatriteksti eest.

Žürii: Heidi Aadma, Monika Larini, Ene Paaver ja Mihkel Seeder

Laur Kaunissaare, Aare Pilv, Jarmo Reha ja Co – „Oomen”, Aleksei Gastevi loomingu alusel: lavastusdramaturgia, mis loob tervikliku teatrikogemuse ruumi-, aja- ja sõnatasandil.

REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND

Žürii: Anne-Ly Sova, Jim Ashilevi, Laura Kalle, Arne Merilai, Peeter Raudsepp, Inga Vares ja Liina Viru

Madli Pesti – detailne ja üldistusjõuline kriitik, kelle neutraalsed ja selged kirjeldused tekitavad elavaid kujutluspilte ning on lahutamatult seotud analüütilise seisukohavõtuga.

TEATRI TEHNILISTE TÖÖTAJATE AUHINNAD

Žürii: Roland Leesment, Toivo Kaev, Jaanus Laagriküll, Taivo Pahmann, Rait Randoja ja Heigo Teder

LAVASTUST ETTEVALMISTAVA TÖÖTAJA AUHIND

Ivika Jõesaar – Vanemuise teatri kostüümiosakonna alajuht, kelle ennastsalgav tegutsemine on aidanud jõuda lavale ka ülisuure kostüümimahuga muusikalavastustel.

ETENDUST TEENINDAVA TÖÖTAJA AUHIND

Helga Aliis Saarlen – Draamateatri jumestusosakonna juhataja, kelle käe all tegutseb grimmituba eriti ladusalt ja professionaalselt. Valmis mistahes erialaseks katsumuseks, on ta igal hetkel ka usaldusväärne teatritark partner.

HALDUS- JA ADMINISTRATIIVTÖÖTAJA AUHIND

Mari Nurk – Ugala teatri turunduse ja avalike suhete juht, kelle osa toimiva turundusosakonna moodustamises, selle juhtimises ja uuenenud teatri avaliku kuvandi loomises on olnud hindamatu.

ANTS LAUTERI NIMELINE AUHIND

Antakse kaks auhinda, kuni kümme aastat teatritööd teinud noorele näitlejale ja/või lavastajale (alates esimesest lavastusest).

Žürii: Garmen Tabor, Alo Kõrve, Anu Lamp, Rein Oja ja Ingomar Vihmar

Ants Lauteri nimeline näitlejaauhind

Martin Mill

Osatäitmised: Thore – „Nii nagu taevas” (2009, Ugala), Kusta – „Põrgupõhja uus vanapagan” (2010), Rasmus – „Hulkur Rasmus” (2010, mõlemad Emajõe Suveteater), Kaval-Ants jt – „Jürka” (2010), eri rollid – „Mee hind” (2011), Max – „Postmodernsed leibkonnad” (2011), Mozart – „Amadeus” (2011), Mees – „Klapp” (2011), Jaan Feldmann (Õnnesaar) – „Sajand” (2013), Pantalone – „Kahe isanda teener” (2014), Billy noorena – „Lovesong” (2014), Unistaja – „Valged ööd” (2014), Simon Bright – „Mäng on alanud” (2016), Toomas – „Soo” (2016), Cosme – „Nähtamatu daam” (2017), Koss – „Krdi loll lind” (2017), Fedja – „Elav laip” (2018, kõik Ugala)

Ants Lauteri nimeline lavastajaauhind

Juhan Ulfsak

Lavastused: „Idioodid” (2010, Von Krahli teater ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia), „Puhastatud” (2013), „4.48 psühhoos” (2013, mõlemad Von Krahli teater), „NO53 Kadunud sõbra juhtum” (2014, teater NO99), „Kaart ja territoorium” (2015, Draamateater), „NO36 Unistajad” (2017, teater NO99), „Workshop” (2018, koos Mart Kangro ja Eero Epneriga, Kanuti Gildi SAAL)

SALME REEGI NIMELINE AUHIND

Lastelavastuste auhind, mille võib saada kunstiliselt silmapaistva ja lastepärase töö eest nii lavastaja, näitleja, kunstnik kui ka iga teine lavastuse osaline.

Žürii: Jaak Urmet, Iir Hermeliin, Kairi Kruus, Katrin Nielsen ja Maria Peterson

Tiina Mölder ja Christin Taul – lavastus „(p)ÖÖ” (NUKU teater)

ALEKSANDER KURTNA NIMELINE AUHIND

Antakse näidenditõlgete eest, millest vähemalt üks on lavastatud vaadeldaval ajavahemikul. Auhinna saajalt eeldatakse pikaajalist draamatekstide tõlkimist.

Žürii: Triin Sinissaar, Liina Jääts, Anu Lamp ja Triinu Tamm

Toomas Kall – kauaaegsele vene dramaturgia vahendajale ning orgaanilise ja tundliku keeletajuga tõlkijale, kes on eestindanud muu hulgas Gogoli „Revidendi”, Erdmani „Enesetapja”, Tšehhovi „Pianoola”, Turgenevi „Isad ja pojad”, Ostrovski „Metsa” ja Dostojevski „Krokodilli”. Aastatel 2017–2018 tulid tema tõlkes lavale Valentin Krasnogorovi „Kas hakkame seksima?” ja Jevgeni Griškovetsi „Südame sosin”.

RAHEL OLBREI NIMELINE AUHIND

Antakse professionaalse balletikunstiga tegelevale tantsijale, lavastajale/koreograafile, repetiitorile ja pedagoogile pikemaajaliste väljapaistvate tulemuste eest balletilaval.

Žürii: Enn Suve, Tiit Härm, Jelena Karpova, Saima Kranig ja Age Oks

Rufina Noor – Vanemuise balleti endine solist, kauaaegne pedagoog-repetiitor, kes on kujundanud tulemuslikult balletitrupi professionaalset taset.

OTTO HERMANNI NIMELINE AUHIND

Auhinnaga tõstetakse esile ja väärtustatakse pikaajalist kõrgetasemelist pühendunud tööd teatri orkestriartistina.

Žürii: Eda Peäske, Aabi Ausmaa, Mart Laas, Kulvo Tamra ja Linda Viller

Vahur Vurm – Estonia teatri klarnetimängija alates 1974. aastast, klarnetirühmа kontsertmeister üle 30 aasta. Tema imeline toon, rahu ja paindlikkus on kandunud üle ka kogu klarnetirühmale, kelle kõrge taseme üle võib vaid uhkust tunda.

Peale mainitud auhindade antakse teatripäeva peol üle Eesti teatri tehniliste töötajate ühenduse aumärk, mille pälvib Külli Root. Eesti näitlejate liidu aurahaga tunnustatakse Volli Kärot.