VIDEO | President Kersti Kaljulaid riigikogule: ei revolutsioonidele, jah, olgem konservatiivsed!
Kallis Eesti rahvas, kallid XIV Riigikogu liikmed!
Ei ole vist mõtet keerutada, me seisame keeruliste aegade lävel. Nagu muide enamasti meie riigi ajaloo vältel.
Meie asukoht maakaardil ja meie rahvaarv on paratamatult need tegurid, mis meie asjad enamasti igal ajal keerulisena hoiavad. Eksida on väga kerge ja ühe Euroopa väiksema riigina ei ole meil lihtsalt mitte kunagi niipalju strateegilist sügavust, et olla kindel - eksimused ei too kaasa ohtu meie kestma jäämisele.
Sellepärast peame olema siirad oma olukorra hinnangutes ja kõik koos ausalt otsima Eestile parimat tulevikku. Kõik koos, kõikide Eesti inimeste jaoks, kõikide eestlaste jaoks, kõikide teiste jaoks, kes ka Eestit kalliks peavad.
Ma olen väga nõus nendega, kes ütlevad, et see maja, mille me 30 aastaga kiiresti-kiiresti oleme suutnud valmis ehitada, on oma katusekorruselt ilusa vaatega ja võrdlemisi kenasti sisustatud. Aga igasse tuppa päike ei paista.
Ma mõistan neid, kes tahaksid selle ehitise maani maha lõhkuda ja otsast alata, lootes, et uues ehitises leidub neile mõni päikselisem nurk.
Oleme olnud saamatud ühiskonna tasakaalustamisel
Meie ühiskonna areng viimase 30 aasta jooksul, millega oleme suutnud tagasi võtta oma okupatsioonist tingitud 50 aastasest majanduslikust mahajäämusest umbes poole, on olnud kahtlemata edulugu. Kuid kiire tootlikkuse ja sissetulekute kasvu kõrval on sel edul ka teine külg - kaasnevad ühiskondlikud muutused on olnud valusad kanda. Nagu ma olen korduvalt ja korduvalt öelnud, oleme ühiskonna tasakaalustamisel, eriti läbi sotsiaalpoliitika meetmete, olnud üsna saamatud.
Eesti muutumine on ühelt poolt paratamatu - linnastumine, töökohtade kadu maamajanduses, sissetulekute ebavõrdsuse suurenemine. Nii on see olnud kõikides arenenud riikides. Ainult et meil on need protsessid olnud eriti kiired. Järelevõtukiirus on olnud ju suur, aga eks sellevõrra keerulisemad on olnud ka negatiivsed kõrvalmõjud.
Juba tehtut maha lammutada ja hakata täiesti otsast peale ei ole ilmselgelt praktiline, kuigi see võiks kaasa tuua ressursside olulise ümberjaotumise ühiskonnas, nagu äkiliste muudatuste puhul ikka juhtub. Aga me teame - ja mis seal salata, ka näeme - praegugi vähemalt ühes suures Euroopa Liidu riigis, et see toob kaasa segaduse ja majandusliku kaose.
Nagu juba mainisin, meil tõenäoliselt ei ole oma asukoha ega rahvaarvu tõttu piisavat strateegilist sügavust, et lammutustöö meie riigi jaoks ohtlikuks ei saaks. Me oleme ka majanduslikus mõttes alles Euroopa keskmike hulgas, niisiis oleks lammutustööga kaasnev tagasilangus meile oluliselt suuremaks probleemiks kui mõnes päris rikkas riigis.
Ei revolutsioonidele!
Niisiis - ei revolutsioonidele! Jah, olgem konservatiivsed! Tõeline konservatiiv on see, kes oskab piisavalt hästi hinnata toimuvaid ja eesootavaid muutusi ühiskonnas ning tasakaalustada neid nii, et meil ei oleks kunagi revolutsiooni tarvis!
Hoidkem tehtut ja rääkigem ausalt, mida edasi paremini teha - ehitades, mitte lammutades! Tunnustame oma edu e-riigina! Oleme uhked oma rolli üle Euroopa Liidus ja NATOs - mitte lihtsalt liikmena, vaid asjaliku ja kohusetundliku kaasarääkijana. Ma tahan tunnustada ja tänada kõiki neid Eesti poliitikuid, tänu kellele oleme nii kaugele jõudnud. Aga räägime ausalt ka sellest, kuidas ühiskonna toimimist parandada.
Õnn ei jõua igale Eestimaa õuele niisama ja iseenesest. Elu maal ei paku tänase tootlikkuse juures enam niipalju töökohti kui 30 aastat tagasi ja meist keegi ei tahakski neid kolhoosiaja töökohti, sest madala tootlikkusega töö eest ei saaks mõistlikku palka.
Toetusrahad maale, mitte Tallinna
Samas on ideid, millega regionaalse arengu erinevusi tasandada. Näiteks lihtne on mõista, et ükski sent vähenevatest eurotoetustest ei tohi kuluda pealinnas, vaid peaks korda tegema kaugeid külateid. Kindlasti aitaks ettevõtete tulumaksu jagamine nii, et ka omavalitsusel oleks piirkonna ettevõtlusest rohkem tulu. Me peame jõuliselt seisma selle eest, et meie maakonnakeskused püsiks - ja mõnes kohas ka uuesti taas muutuks - tugevateks keskusteks, kus on olemas kõik igapäevane, mida inimene üle oma elukaare vajab.
Olen endiselt väga veendunud, et kohalikel omavalitsustel on ikka veel liiga pikk tee minna, et pakkuda oma inimestele sotsiaalseid tagatisi määral, mida meie riigi elujärg juba tegelikult võimaldaks. Jah, oma kohustuste mõistmine on omavalitsustel võtnud kauem aega kui tahaks, aga suutmatus pole ka ainult nende süü - ahistav ja valdkondade vahel koordineerimata ministeeriumibürokraatia mängib siin tihti oma rolli.
Sotsiaalset tõrjutust esineb ka pealinnas ja mujal suuremates keskustes. Kesine keeleoskus, sest meil ei ole ikka veel ainult eesti keeles toimivate lasteaedade ja koolide võrku, on siin üks põhitegureid. Pole mingi privileeg jääda keeletuks maal, kus töötatakse, olgu ajutiselt või alaliselt. Kakskeelse koolisüsteemi tähtajatu jätkumine on ohuks eesti keele ja kultuuri kestmisele, ja see ei suurenda kuidagi Eesti riigi sidusust. Meil on üks riigikeel. On meie vastutus, et seda oskaks kõik lasteaiast kooli minejad, saati siis koolilõpetajad.
Näete: teha on palju ja need majanduslikud võimalused, mis 30 aastaga on loodud, lasevad meil tegelikult teenida kogu Eesti rahvast. Teenida ka neid, kelle mure on viinud sinnani, et nad tahaks pigem lammutada ja otsast alata. Kui koos ja ausalt tegutseme, siis me võime oma ühiskonna kokku liita. Aga see eeldab ausust, siirast tahet igaüht mõista, omaenda poliitiliste otsuste heade külgede kõrval alati ka negatiivse kõrvalmõju märkamist, tunnistamist ja sellele leevenduste otsimist.
Maailma silmad on mujal
Meie jaoks soodne ei ole täna ka suur geopoliitika. Nimelt on tänase maailma suurimad riskid meie suurima, globaalse jõuga liitlase Ameerika Ühendriikide jaoks hoopis mujal - seotud Hiinaga ja Kagu-Aasiaga laiemalt. Ainus põhjus, miks Ühendriigid meie piirkonnas oma ressurssi võiksid tahta kulutada just meie julgeoleku tagamiseks, on ühised väärtused. Meie ühised väärtused. Need väärtused, mis on Washingtonis Jeffersoni monumendil, USA iseseisvusdeklaratsioonis. Väärtused, mis on meie iseseisvusdeklaratsioonis ning põhiseaduses.
Eesti põhiseaduse 12. paragrahv ütleb - kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.
Ja nõnda edasi. Kogu põhiseaduse II peatükk kirjeldab meie inimestele põhiseadusega tagatud vabadusi kogu nende mitmekülgsuses. Sõnastades muuhulgas, et tsensuuri ei ole, et teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad. Et igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele.
Ei õigusta valetamist
Loomulikult - iga sõnastatud vabaduse teine külg on alati vastutus selle eest, kuidas me oma vabadust kasutame. Sõnavabadus ei õigusta valetamist. Põhjendatud tähelepanu juhtimine riskidele ei ole hirmutamine. Mittenõustumine ei ole reetmine. Teise seisukohtadega mittenõustumine ei anna kuidagi õigust teda rumalaks ja maailmast mittearusaavaks tembeldada. Ajakirjaniku ebamugavale küsimusele ei pea vastama, kui ei oska või ei taha, aga ei saa keelata küsimast. Teisiti ei oleks Eesti enam vaba meedia tšempionite hulgas. Uudisnupus muidugi ei peaks kajastuma arvamus, fakt ja kommentaar olgu selgelt lahus. See on ka ajakirjanike vastutustunne, mis hoiab meid vaba ajakirjanduse tšempionite hulgas.
Eesti põhiseaduse II peatükk on eriti selgelt pühendatud demokraatlikele väärtustele. See on side, mis hoiab meid kõigi meie liitlastega ühises väärtusruumis. See on Eesti riigi tüvitekst, mis tõestab kogu maailmale meie kuulumist vabasse Euroopasse. See on tekst, mis on püha kõigile, kes teenivad Eesti riiki ametnikuna, poliitikuna, kaitseväelasena, politseinikuna, õpetajana, arstina, ajakirjanikuna, kunstnikuna. See on tekst, milleta meie riik ei oleks vaba, milleta meie inimesed meie riigis ei oleks vabad. Ja see tekst on üksiti ka meie julgeolekugarantii.
Meie põhiseaduse mõte elab, kui Eesti kodanike ja patriootidena demokraatlikke väärtusi kasutame ja laseme neid ka teistel kasutada.
Põhiseaduse ees on kõik maailmavaated võrdsed, seni kuni nad ei lähe vastuollu põhiseaduses toodud üldiste õiguste ja vabadustega. Iga maailmavaate kandjad on teretulnud osalema poliitilises protsessis ja võistlema kohtade eest Riigikogus. Siia jõudnuna on iga Riigikogu liige oma mandaadis vaba ja saab lähtuda põhiseadusest ja omaenda väärtuskompassist.
Vastuolu korral kahe viimase vahel kehtib muidugi põhiseadus.
Toimiv demokraatia
See, mis meie Eesti riigis täna toimub, on toimiv demokraatlik protsess. Demokraatiaga Eestis ei ole midagi valesti. Oli valija vastutus panna kokku uus Riigikogu ja valija on seda teinud. Valimised toimusid, võitja on selgunud, erakonnad on vabad arutlema võimaliku valitsuskoostöö üle ja Riigikogu iga liige on vaba hindama peaministrikandidaate.
Presidendina ei ole mul õigust hinnata, milline võiks olla Riigikogu liikmete toetus ühele või teisele peaministrikandidaadile. Ainuke tee välja selgitada, kellel on Riigikogus toetus, viib läbi selle saali. On loomulik, et toetuse otsimisega siin saalis saab alustada valimised võitnud erakond.
Täna alustab tööd XIV Riigikogu koosseis. Kõik siia jõudnud on siin demokraatlike protsesside tulemusena. Eesti demokraatia toimib. Aga võib-olla peaksime siiski mõtlema, miks on nii, et kuu pärast valimisi tunneb suur osa inimesi, nagu oleks midagi meie ühiskonnas katki tehtud? Mingid justkui kokku lepitud piirid ei kehti enam. Ja küsimus ei ole maailmavaatelistes seisukohtades, vaid tihtipeale viisakuses ja lugupidamises. Lugupidamises üksteise vastu ja kogu meie rahva vastu.
Jah, meil ei ole demokraatia kriisi, valimised ja neile järgnev on protseduurilises vastavuses põhiseaduse ja demokraatlike väärtustega.
Väärtuste kriis
Aga meil siiski on väärtuste kriis. Põhiseaduses kirjeldatud vabadusi ja väärtusi, aga ka nende vabaduste ja väärtuste kaitsjaid rünnatakse erinevatel ettekäänetel. Rünnatakse nii neid, kes töö tõttu seisavad väärtuste ja vabaduste kaitsel. Naeruvääristatakse neidki, kes kodanikuna sõna võtavad, et hoida me vabadusi ja väärtusi. Sekka narritakse ja naeruvääristatakse neidki, kes tunnevad, et senised suundumused nende vajadustele ei vasta ja on seepärast skeptilised ka vabaduste ja väärtuste endi suhtes. Kui me sellel laseme süveneda, on peagi kriisis ka meie demokraatia. Aga siis on juba hilja. Mida teha? See on alati kõige tähtsam.
Olla eeskujuks. Ja et oleks kergem eeskujuks olla, lubage mulle lõpetuseks üks väike isiklik mälupilt.
See mälupilt on mind ennast alati toetanud, kui olen kõnelenud siit puldist, mõne Riigikogu komisjoni või ka fraktsiooni ees, Vabariigi Presidendina või mõnes muus rollis.
Eiki Nestori õppetund
See oli aastal 1999. Üks minister tuli Riigikogu ette plaaniga, millesse ta ise siiralt uskus ja mis oli tema arvates vajalik, et Eestis asjad paremini läheksid. Arutelu siin saalis ei kujunenud ülearu konstruktiivseks. Võib-olla oli ka plaan halb, kes seda enam mäletab, aga minister ei olnud üldse kurb selle pärast, et plaan ei lennanud. Tema tundis, et see saal oli rünnanud teda, inimest, mitte tema plaani. Seadnud küsimuse alla tema mõistuse ja kui ma õigesti mäletan, siis isegi välimuse.
Asja arutades ütles toonane sotsiaalminister Eiki Nestor: vaata, sõber, jäta nüüd üks asi endale igaveseks meelde või vähemalt seniks, kuni Sa Eesti Vabariigis minister oled. Sest see on väga tähtis, üldse kõige tähtsam asi. Ja nimelt - Riigikogu puldist kõneled Sa oma rahvaga. Mitte kunagi ainult selle saaliga siin. Mitte kunagi selle inimesega, kes on Sulle küsimuse esitanud. Mitte kunagi ainult selle inimesega, kes siin saalis küsides on Sind pilganud või isegi solvanud. Siit puldist kõneldakse oma rahvaga ja ainult oma rahvaga.
Vana hipit täna siin ei ole, tervisi talle Hiiumaale. Aga aitäh Sulle, Eiki, ma olen kindel, et siin saalis on paljudel meeles mõni Sinu antud, esindusdemokraatia valu ja vaevaga seotud õppetund, mis aitab Riigikogus olles kogu rahvast esindada ja siit kõnepuldist kogu rahvaga rääkida.
Jõudu tööle, austust üksteise ja me rahva vastu!
