ESSEE | Raul Hunt EKRE-st ja Pavlovi refleksist: tõsiselt vaba on vaid see, kes julgeb pista rinda tundmatusega

Kui üks kodanik teatas, et „Hitler oli hea väejuht“, siis mul tõusid juuksed püsti. Mitte sellepärast, mida kodanik ütles, vaid sellepärast, kuidas reageeriti.

Mitte keegi rääkinud sellest, et see väide on iseenesest absurd, kuna on teada, et kui Hitler hakkas arvama, et ta on hea väejuht, siis Saksa armeel hakkasid asjad väga hapuks minema.
Seda, kuidas reageeriti, ei oska ma teisiti nimetada, kui Pavlovi refleksiks. Mulle tundus, et reageerijatel hakkas selle peale ila tilkuma, nagu Pavlovi koeral toidu lõhna tundes.

Samale järeldusele jõudsin kord ühes Facebooki grupis, kus jutt läks haakristile ja ma postitasin provokatiivselt kaks pilti. Ühel kohendas estofiilist Soome Vabariigi president Tarja Halonen Soome õhuväe sõjaaegset lippu, kus teatavasti oli haakrist. Teisel pildil oli sõjaeelse Läti Vabariigi õhujõudude lennuk, millel oli embleemiks punane haakrist. Ka siis oli näha, kuidas üks sümbol tekitas ajukrambi ja käivitas Pavlovi refleksi.

Üldiselt ma ei suhtu hästi Hitleri fännidesse. Kord Soomes tulid mulle ligi kaks Ghaanast pärit tänavaprostituuti ja pakkusid teenust. Ma keeldusin, aga tundsin siiski huvi, kust nad pärit on. Veidi hiljem ründas mind üks noor soomlane, kes karjus „Kas sa armastad neegreid?" Kui ta sai aru, et minust jagu ei saa, tõmbus eemale ja kukus kätt taeva poole loopima, nagu ta oleks tulnud Hitlerjugendi laagrist. Seda oli hale vaadata.