Lauri Laats: raputus, mis näitas, et miski pole igavene, võiks viia sammuni tugevama Euroopa suunas

Ilmselt kõigil, kes nägid uudist Notre Dame’i põlengust, jäi hetkeks hing kinni. See kuulus kirik, suur ja vankumatu ehitis, mis tundus nii igavene, oli ühe hetkega nii habras ja kaitsetu. Tragöödia laime olemus või õigemini tulemus avaldus põlengujärgsel päeval, kus kogu Euroopas on märgatud seda ühtsust, mille Notre Dame’i põleng endaga kaasa tõi. Tegemist pole küsimusega, kas usud Jumalat või mitte, Notre Dame tundub olevat sellest üle, tundub olevat tõepoolest monumendiks inimeseks olemisele.

Maailmas juhtub tragöödiad pea iga päev, paljud toovad neist kaasa kannatusi ja inimohvreid. Kaasa tuntakse neilgi puhkudel, kuid kuidas ometi Notre Dame’i põleng maailma ja eelkõige Euroopat sedavõrd vapustas? Ehk on asi selles, et iidsed hooned, mis oma kohal püsinud sajandeid, annavad inimestele mingi kindlustunde meie maailma püsivusest? Annavad emotsionaalse sideme minevikuga ja ka tulevikuga, tekitavad tunde, et meist on midagi jäävamat ja suuremat. Et Notre Dame on omal kohal ka siis kui mind või sind enam juba sada aastat pole siin ilmas olnud. Nüüd järsku löödi see kindlustunne kõikuma ja see, mis oli olnud justkui igavene, oli hoopiski kõige hapram.