KOLUMN | Mart Pukk: aegumatud valikud. Kunagi komsomol, nüüd EKRE
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.
Artur Alliksaar
Elu on kord niisugune, et tihti tuleb teha valikuid, olgu need siis suuremad või väiksemad. Vahel tuleb oma südametunnistuse ja tõekspidamistega vastuollu minna. Teinekord võib valik tunduda suur ja oluline, aga kui järele mõelda, siis aususe ja endale kindlaksjäämisega pole sellel mingit pistmist.
Võtame näiteks uue Eesti valitsuse moodustamise. Tean andunud EKRE toetajaid, kes on pahased, et nende lemmik oli nõus peavooluparteidega koostööd tegema ja uues valitsuses kaasa lööma, see tähendab nende pilli järgi tantsima hakkama. Tean veendunud ekreiite, kes on uuest olukorrast vaimustuses ja veendunud, et peagi ametisse astuv valitsus alles näitab liberastidele ja soroslastele, kuidas Luukas õlut teeb.
Silmakirjalik mure
Tean reformareid ja sotse, kes kiristavad hambaid ja kardavad, et nüüd sattub Eesti rahvusvahelisel areenil heidiku rolli, et meie majandus laguneb kohe koost ja Eestit ootab ees Moldova, paremal juhul Rumeenia saatus. Tegelikult tuntakse muret magusate valitsuslähedaste ametikohtade kaotuse pärast.
Tean samade erakondade toetajaid, kes arvavad, et peabki mõnda aega jalga puhkama ja järgmisteks valimisteks valmistuma, oma ideoloogiat paremini selgitama ja juhtimises muutusi tegema. Põhiliselt tuleb enne järgmisi meistrivõistlusi ehk valimisi kõvasti trenni teha ja siis kindlalt võita.
Kuni Eesti on iseseisev, demokraatlik ja parlamentaarne vabariik ei muuda parasjagu võimul olev koalitsioon meie saatust kuigi palju. Võrreldes nõukogude ajaga saavad valikud olla ainult head või veel paremad.
Aga Lenini sünnipäeval...
Läheme nüüd ajas tagasi, stagneerunud nõukogudemaale. Kätte oli jõudnud 1970. aasta karm aprill. Nõukogudemaa juhtkond ja nende truud alamad valmistusid 22. aprilliks, siis täitus sada aastat Vladimir Iljitš Lenini sünnist. Seda suurt juubelit pidid tähistama kõik rinnalastest raukadeni. Erilist tähelepanu pöörati nõukogude noortele, sest nemad olid ju progressiivse inimkonna tulevikutegijad.
Mis oleks parim noorte kingitus suurele Leninile? Loomulikult massiline astumine leninliku komsomoli liikmeks.
Meie klass oli jõudnud sellesse ikka, kus osa õpilastest oli saanud juba 14 täis, selles vanuses sai organisatsiooni liikmeks astuda. Klassijuhataja pidas igati loomulikuks anda teada, et kõigil 14-aastastel on nüüd käes võimalus kirjutada avaldus komsomoli astumiseks.
Juhtus aga midagi täiesti ootamatut, avaldust ei kirjutanud mitte keegi. Muide see avalduste mittekirjutamine toimus organiseerimatult, lihtsalt keegi ei tahtnud ja kõik. Algas individuaalne mõjutamine. Räägiti tulevikust, võimalusest jätkata samas koolis õppimist ka keskkoolis, sellest, et ainult komnoored saavad ülikoolis õppida. Poisse hirmutati sellega, et sõjaväes saadetakse organiseerimatud noored ehituspataljoni, see olevat vangla eriti jube variant. Igasugust muud jama aeti ka.
Organiseeritud vastuhakk?
Tulemus ikka sama, avaldust ei kirjutanud keegi. Kooli juhtkond hakkas kahtlustama, et tegemist on organiseeritud kuritegevusega ja sellel kuritegelikul organisatsioonil peab olema juht. Asjatundjate juurdlust juhtis klassikaaslase ema, kes oli üks Eesti NSV esimesi kommnoori.
Juurdluse tulemus oli minu jaoks vapustav. Mart Pukk olevat see, kes ässitab klassi kõige tugevamat poissi hirmutama ja peksma neid, kes tahavad ELKNÜ liikmeks astuda. Ei lugenud ka tõsiasi, et keegi asjaosalistest ässitamist, peksmist ja minu nõukogudevastast tegevust ei kinnitanud. See oli ka tõsi, sest 14-aastaselt polnud minus grammigi armastust ega vihkamist valitseva režiimi vastu.
Isa kutsuti kooli, mida temale ja tema koolivälise töö õppelalajuhatajale rääkis, seda ma ei tea. Igatahes koju jõudes andis ta mulle teada, et nüüd tuleb komsomoli astumise avaldus kirjutada, muidu läheb suuremaks jamaks ja mu tulevane elu rikutakse ära.
Kui komsomoli siis komsomoli, mõtlesin ma hamletlikult. Natuke piinlik oli klassikaaslaste ees, et miks just mina pean see esimene olema, aga piinlikustunne läks peagi üle.
Leninlase mõnus elu
22. aprillil 1970. sai minust kommunistliku noorsooühingu liige ja siis läks lahti. Kuna olin klassi ainuke kommnoor, valiti mind kooli komsomolikomitee liikmeks. Ilusatel kevadpäevadel olin komsomolilaagris, kus Jüri Krjukov õpetas mulle selgeks esimesed kolm duuri kitarril, kus jõime mõõdukas koguses magusat kolhoosiveini ja muidu oli igati lõbus. Ülejäänud 7b klass istus koolis, kirjutas kontrolltöid ja oli minu peale kade.
Ebameeldiv oli see, et koolis tuli komsomolimärki kanda ja seda kontrolliti. Kusagilt leidsin ma vana märgi, mis enam kasutusel polnud, sellel polnud Lenini pilti. Kui kooliuksel seisev õppealajuhataja mulle peale hüppas, et kas pole häbi kanda vana Stalini aegset komsomolimärki, siis valetasin, nagu oleks tegemist lugupidamisega oma isa vastu, kes olevat seda omal ajal uhkusega kandnud. Rahule jäeti.
Õige pea astus peaaegu kogu meie klass ilma igasuguste probleemideta ÜLKNÜ liikmeks ja elu läks nagu kõigil toonastel noortel vahel paremini, vahel halvemini edasi.
Minu valik polnud seotud ei südametunnistuse, tõekspidamiste ega ideoloogiaga. Tegemist oli puhtalt pragmaatilise otsusega, lootuses, et tulevik tuleb veidi helgem. Tuligi, ilma et minu toonane otsus oleks seda kuidagi kiirendanud või aeglustanud.
