Kaspar Arro: kui me ei takista immigratsiooni Euroopasse, ei teki Eestisse võib-olla kunagi tõelist heaoluriiki

Eelmise aasta lõpus võttis ÜRO vastu poliitilise deklaratsiooni, mida on hakatud eestikeelses meedias kutsuma ränderaamistikuks. Kriitikute osutused selle raamistiku sisule viitavad, et kokkulepitud põhimõtete rakendamine riikide praktilises seadusandluses avab "Pandora laeka".

Rändepaktis kutsutakse üles laiendama migrantide (keda pakti eestikeelses tõlkes kutsutakse “rändajateks”) õigusi, tuues muu hulgas sisse õigusliku mõiste “rahvusvaheline rändaja” (international migrant).

Pakti taustal proovivad migratsioonilembesed aktivistid teadvustada migrantide problemaatikat ja esitavad üleskutsed laiendada nende võimalusteks pääseda rikastesse ühiskondadesse nagu Euroopa Liit või Ameerika Ühendriigid. Palju räägitakse migrantide teekonna ohtlikkusest üle Vahemere, kutsutakse üles leidma muid mooduseid, kuidas Aafrika migrandid ohutumalt Euroopasse pääseksid, selle asemel, et panna arutlustes rõhk sellele, kuidas migratsioon humaanselt ja efektiivselt Vahemere lõunarannikul tõkestada. Tõsi, tõkestamisega tegeletakse, näiteks ELi-Aafrika usaldusrahastu (EUTF) maht on 4,1 miljardit eurot, kuid sellest jääb väheks.