Sergei Metlev võidupüha tähistajatele: lapsi mundris külmetama saates juhatate neid sinna, kus on surm
Lapsed 9. mail pronkssõduri juures Nõukogude sõduri mundris auvahtkonda pidamas - oleme sellega isegi harjunud. Teile see meeldib. Põlvkondade side, tänulikkus. Lapsed lihvisid eile õhtul püüdlikult sammu, sest Te palusite. Võit, meie võit... Aga kas koleda sõja, mis peaaegu hävitas inimkonna, lõpuaastapäev pole hoopis leinapäev?
Inimlikust seisukohast ei näe sõda ette võitjaid, sest kes võidab tegelikult, kui hukkuvad kümned miljonid inimesed, enamuses ilusad ja terved noored, kelle pea on unistusi täis? Võidab muld, mis sünnitab hävitatud eludest imelisi lilli ja puid. Puud on head aias ja lilled vaasis, aga meie elus ja terved lähedased on olulisemad.
Teeme jälle?
Üheks päevaks Nõukogude sõduriks saanud laps sümboliseerib Teile vist veendumust, et tegime kord ja kui vaja, siis teeme jälle. Teate, ma ei usu, et sõjas kannatanud vanaema ja vanaisa nõuaks mälestuslõivu oma lastelastelt sellisel moel. Ei usu. See demonstratiivne Nõukogude patriootilisus on Teie leiutis, aseaine väärikale mälestamisele.
Minu ammu lahkunud vanaisa oli ka rindel, vanaema töötas tagalas. Sõjast kodus ei räägitud, tean ma. Mälestati vaikselt, vanaema ainult nuttis. See võib kõlada šokeerivalt, ent siiski on see tõde - lapsi mundris külmetama saates juhatate neid sinna, kus on surm. Toetate sellega lippudele, loosungitele, abstraktsetele ideedele tuginevat sõjakat mentaalsust. Mitte inimlikkust.
Kui see kõik on Teile südamelähedane, siis olgu ta nii. Kuid mõelge täna õhtul kasvõi korra, et lastel on ees veel pikad eluaastad. Hoidku jumal neid samast saatusest, mis oli määratud sõjapõlvkonnale ajal, mil Stalin ja Hitler jagasid Euroopa, inimelu maksis sääsest vähem ja keegi ei olnud vaba. Teil on vastutus.
Artikkel ilmunud algselt sotsiaalmeedias. Avaldatud autori loal.
