Ainult etturid ajaloo malemängus

Eno Raua „Etturid”, millel Ugala lavastus põhineb, peidab endas ammendamatut ajaloolist materjali.

Ettur on malelaual põhiline tegija, mitmes mõttes unikaalne ja asendamatu vahend. Samal ajal pole tal löögijõuga sugugi priisata, eriti üksi jäädes saab etturist lihtne saak. Too olukord kõlab sõjas justkui tuttavalt: olla ühteaegu oluline, kuid siiski jõuetu. Nõnda ühendavadki nii kirjanik Eno Raud kui ka lavastaja Taago Tubin „Etturitega” selgelt malemängu ja sõjakeerised, kus üksikinimene, olgu ta kui tahes suurte aadete ja vaadetega, tunneb end võimetult nagu väike sipelgas. Kui siduda see ambivalentne malemetafoor veel niivõrd vastuoksusliku teemaga kui metsavendlus, siis kokku sünnib kunstiteos, mis kahtlemata tekitab elavat kõneainet.

Eno Raua romaan „Etturid”, millel Tubina lavastus Ugalas põhineb, on juba iseenesest eriline. Ühest küljest märgib teos kõrvalekallet Raua kirjanikuteel – õpetliku lasteloo asemel lõi ta sedapuhku pildi süngetest 1940-ndatest ja eestlaste saatusest. Mõningase lastekirjanikule omase lapidaarsuse on Raud siiski metsavennaromaani kaasa võtnud. Välja on jäänud pikad kirjeldused ning esile on tõusnud dialoog – niisiis täpselt sobiv pinnas dramatiseerimiseks. Teisalt sai see omapärane tekst ilmuda ainult tänu kummaliste asjaolude kokkulangemisele, mida võib seletada ehk 1968. aasta sündmustega ja segadusega tsensorite peas.