Andrus Kivirähk: suur saladus ja roosa ila
Jüri Ratas oleks nagu puuga pähe saanud, kui Mart Helme talle uut EKRE ministrit tutvustas. See on ju naine!
Ratas on siiamaani olnud kindel, et ekrelased on kõik meessoost, täpselt samamoodi nagu päkapikurahvas. Ei ole ju võimalik ette kujutada emast pöialpoissi! Sama lugu on koalitsioonipartneritega.
Muidugi tekib sellisel juhul küsimus: kuidas küll EKRE liikmed paljunevad? Unetutel öödel on Ratas selle peale palju mõelnud. Mingid hämarad kuulujutud ju liiguvad, midagi on tallegi kõrva sosistatud, aga kindlat teadmist pole. Näiteks kõneletakse, et ekrelased poevad välja kaabust. Ratas on tsirkuses näinud, kuidas kaabust lendab välja valge tuvi, nii et päris võimatu see pole. Aga samal ajal on ka neid, kes vannuvad jumala nimel, et väikeseid ekrelasi toob noka vahel Varro Vooglaid. Miks mitte, ka see on võimalik.
Ning siis muidugi see kuulus auk, mida ekrelased suudavad oma sõrmedega moodustada. Kaua aega oli Ratas veendunud, et just selles augus peitubki saladus – küllap sealtkaudu tillukesed ekrelased maailma sünnivadki! Mitu korda on ta mõelnud ka ise sõrmed sedaviisi rõngasse ajada ning vaadata, mis saama hakkab, aga ebamäärane hirm on teda ikka tagasi hoidnud. Mis siis, kui pärast ongi tited taga?
Aga nüüd näeb ta, et mingit saladust polegi, EKRE-s on naised nagu igas teiseski erakonnas. Isegi nagu kahju on sellest, et kõik osutus nii igapäevaseks ja lihtlabaseks.
Kuid Ratasel pole mahti pikemalt EKRE peale mõelda. Teda on viimasel ajal vaevanud suur mure. Henn Põlluaasalt on ta kuulnud palju halba roosa ila kohta. Tohtrihärra on toonitanud, et ohtlikumat asja eestlase tervisele olla ei saagi. Ratas on veetnud pikki tunde vannitoas peegli ees oma keelt ja igemeid uurides. Kas ila on roosa või mitte? Üha enam on talle hakanud tunduma, et natukene vist on tõesti.
Siiski ei söanda ta kohe Põlluaasa juurde minna, katsub end ravida koduste vahenditega, sööb supilusikaga hapukoort ja ruttab jälle peegli juurde – kas läks valgemaks? Aga raske on kurivaimust täpselt aru saada, vastu valgust vaadates tundub läbipaistev, sealsamas jällegi läigib lausa lillalt, nii et juuksed tõusevad peas hirmust püsti.
Viimaks ei jää ikkagi muud üle, tuleb külastada riigikogu esimeest. Põlluaas kuulab kaebused tõsise näoga ära, paneb prillid ette ja lausub lühidalt:
„Vaatame!”
Tükk aega uurib tark vanake tähelepanelikult Ratase suu sisemust, nii et tollel lõuad juba krampi kisuvad. Viimaks langeb otsus:
„Korras. Valge nagu kirsiõis.”
„Ah et korras!” ei suuda Ratas oma õnne uskuda. „Et pole üldse roosa?”
„Ei ole,” naeratab Põlluaas. „Täpselt selline, nagu ühe ausal eestlasel olema peab. Tõeline valge klaar.”
Ratas rõõmustab, jutustab oma hirmudest ning sellestki, kuidas ta hapukoort sõi. Põlluaas seletab, et hapukoorest pole roosa ila vastu abi, küll aga võiks vahetevahel profülaktika mõttes natuke lupja närida.
„Ma riigikogu juhatuses pakun ka seda alati,” kõneleb ta. „Seeder sööbki, aga Siim Kallas ajab sõrad vastu. Aga mis sa liberaalist ikka tahad. Kui talle meeldib roosa ila kätte lämbuda, andku minna.”
Ratas tänab tohtrihärrat läbivaatuse ja hüva nõu eest ning läheb jälle riiki juhtima.
