ERNESAKSA LAVASTUS | Käsikirja autor Andra Teede: meie loo kangelase elu oli kurnav, traagiline ja ta lõpetas pantvangina oma kodus
Mida sa Gustav Ernesaksa elust ja traagikast enne käsikirja kirjutamist üldse teadsid?
Ausalt öeldes ei olnud mulle varem pähegi tulnud Ernesaksast midagi kirjutada. Ma olen ise kirjanik, luuletaja, ja ma olen väga palju uurinud ning erinevates kontekstides kasutanud tolle aja kirjanike elusid. Adsonist, Underist, Alverist, ka varasematest, kasvõi Koidulast võin ma pikalt rääkida, aga koorijuhid? Ei. Nüüd olen aru saanud, et traagika on tegelikult sama, sest ajad olid samad, aga koorijuhi ja kirjaniku suurim vahe on see, et kui üks töötab üksinda, siis teise käe all on kogu aeg kümneid, tuhandeid ja laulupeo ajal kümneid tuhandeid inimesi, kes kõik tahavad oma. See teeb Ernesaksa elu väga suureks, väga universaalseks, aga samas ka väga, väga raskeks.
Kas Ernesaksa ja ta perekonna ajaloos on kõik need nukrad detailid, mis iseloomustasid punase terrori kätte jäänud inimeste saatuseid?
Tõepoolest on Ernesaksade perekond nagu musternäidis 20. sajandi õudustest. Neil on kolm venda, kellest üks suri Saksa väes, üks läks pagulusse Ameerikasse ja kõige vanem pidi viiskümmend aastat elu ENSV-s üle elama. Siis veel küüditamised, palumine, et laske Siberist tagasi, aga ka eraelulised õnnetused, millest mõni on nii absurdselt valus, et kui Ernesaksaga poleks juhtunud, siis välja ei oskaks mõelda.
Miks on Ernesaksa elu nii vähe uuritud ja käsitletud võrreldes teiste sama ajastu suurmeestega?
Mulle tundub, et temast on jäänud väga paljudele vale arusaam. Kui ma ise ühele vanemale sugulasele talvel mainisin, et kirjutan Ernesaksast, siis oli tema esimene vastus: „Miks ometi? See oli ju kommunist!“ Aga tegelikult ta ei olnud kommunist. Ernesaks ei kuulunud kunagi kommunistlikusse parteisse ega teinud tegelikult midagi punase võimu heaks. Tema probleem on lihtsalt see – just tagantjärele hinnates – et ta ei teinud ka eriti valjuhäälselt Eesti heaks. Ma mõtlen just seda hilisemat, laulva revolutsiooni aega, kui temalt võib-olla oodati, et ta nüüd roniks rahva ette, saaks maha mõne tabava lausega ja pälviks igavese rahva armastuse. Aga tema otsustas vaikida, seda erinevatel põhjustel, mis ka meie lavastuses „Hakkame, mehed, minema“ välja tulevad. Ilmselt ei ole rahvas talle tema vaikimist andeks andnud.
Kui sa asusid teda avastama, mis sind kõige enam üllatas?
Kui raske oli olla nii lõputult kuulus, kui kurnav see oli.
Õnnestus sul maestro keerulisest eraelust ja eelkõige keerulistest viimastest aastatest saada selgem ülevaade? Oli ta siis pantvang iseenda kodus?
Jah, ma olen ka neid hilisemaid Naima-aastaid uurinud ja ega seal palju toredat ei ole. Ma olen palju mõelnud sellele, et mis peab inimese peas toimuma, et ta laseb ennast niimoodi ära röövida ja vangi panna. Anda kogu oma võim ära. Praegu räägitakse palju koduvägivallast ja mulle tundub küll, et oli sealgi omamoodi vägivald just piiramise mõttes.
Mida lugeda välja sellest, et Ernesaks ise nimetas end "ühe laulu meheks" („Mu isamaa on minu arm“). Millest selline enesekriitilisus?
Seda ütles Ernesaks juba vanas eas, kui ta enam aktiivselt ei RAM-i ega Laulupidudega ei tegelenud, aga ta alati selleks üheks lauluks ikkagi kohale toodi. „Mu isamaad on minu arm“ oli kindlasti laul, mis kõige rohkem tema eluga kaasas käis ja omal moel oli see vahel rohkem ka needus kui õnnistus. Seda laulu on ta juhatanud suure hirmuga ja suure leinaga.
Millele sa lavastuses käsikirja autorina ta elus ja karjääris enim tähelepanu pöörasid?
„Hakkame, mehed, minema“ on minu esimene biograafiline näidend ja ma loodan väga, et ei teinud sellele reaalsele inimesele kuidagi liiga. Samas huvitavad mind teatris just sotsiaalsed teemad ja kõige rohkem tahangi ma, et läbi selle ühe konkreetse inimese saaks me rääkida laiemalt nendest haavadest, mis okupatsioon meie riiki ja rahvasse lõi. Igaühe ja iga perekonna jaoks lõppes nõukogude aeg erinevalt, aga need armid ei ole kindlasti veel paranenud. Ehk aitab see lavastus jälle natuke rohkem eestlasi ja nende lauluisa mõista.
