Taavi Rõivas ootustest riigieelarvele: tohutu auk ära katta, siis raha õpetajatele, raudteele ning digiarengule

Eesti oli pikka aega Euroopa kõige paremas korras riigirahandusega riik. See tähendab Euroopa väikseimat võlakoormat ning tasakaalus (kiire kasvu aastatel ülejäägis) riigieelarveid. Hoidsime reservid samas suurusjärgus võlakoormusega ehk teisisõnu vältisime elamist tulevaste põlvede arvelt.

Nüüd aga ütleb valitsuse mõjukaima erakonna esimees Mart Helme, et mai lõpuks valmiva eelarvestrateegiaga (lihtsamalt öeldes järgmise 4 aasta riigieelarve) tuleks kõik eelnev pea peale pöörata ning 20% asemel teha muudatusi 80% ulatuses eelarvest. Ma tahaks väga loota, et eelarveprotsessiga lähemalt tutvudes see sõjakus veidigi jahtub, sest nii 20% kui 80% ei ole mingid abstraktsed numbrid vaid summad pensionite, tervishoiu, hariduse, riigikaitse ja teiste valdkondade kulutusteks. Ükski neist valdkondadest ei vaja Helme-poolset pea peale pööramist.

Selleks, et eelarvetegu pisutki lihtsamini sujuks, sõnastasin 7 ootust riigieelarve strateegiale. Olgu poliitilise tasakaalu huvides nendest soovitustest kõrvale jäetud erinevate erakondade valimislubadused

1. Tuleb alustada eelarve tasakaalu viimisega

Ratase esimene valitsus tegelikult juba pööras eelarve "pea peale" viies seni mõõdukas ülejäägis olnud (aastatel 2014-2016 oli struktuurne ülejääk kokku ligi 300 miljonit eurot) eelarve Euroopa Liidu suurimasse puudujääki (2017-2019 on puudujääk kokku 700 miljonit eurot). Samuti kulutas Keskerakonna-Isamaa ja SDE valitsus ette ära keskmiselt 250 miljoni euro võrra raha aastas ehk just niipalju on Rahandusministeeriumi andmetel ette miinusesse viidud 2020., 2021 ja 2022. aasta eelarve.