Jüri Saar: kes kardab süvariiki? Helme-Trumpi ajastul võib tugev ametnikkond olla meie parim kaitse

Kõigepealt tuleks proovida määratleda süvariik kui nähtus.

Süvariigi kaks teadaolevat definitsiooni kolmest on sedavõrd totrad, et neid võib lihtsalt nimetada ilma neid sügavamalt lahkamata.

Esiteks, et süvariik on maailma valitsus, tulnukad, reptiilid, kelle baas asub Kuu tagaküljel ning kes puistavad lennukitelt keemiapilvi, mis kogu inimkonna hulluks ajavad. Teiseks moodustvad süvariigi igasugu salaühingute liikmed alates templirüütlitest, vabamüürlastest, opusdeilastest, satanistidest ja lõpetades salajuutide, filatelistide, nudistide ja svingeritega. Nemad panevad oma kambajõmme, kellega salakohtades salariitusi peavad, juhikohtadele, et kasvatada oma niigi tohutut mõju. Kahte esimest liiki süvariiki puudutavad hirmud käivad meditsiiniliste juhtumite alla ja nendega tegelevad valgetes kitlites spetsialistid. Jätame sedasorti kartused siinkohal käsitlemata ja loodame, et vihjed, nagu oleks n-ö lamemaalisus saanud mõnes moodsas demokraatlikus riigis enneolematult laia toetuspinna, on vähemalt enneaegsed.

Kolmanda tähenduse ehk kõige realistlikuma järgi moodustavad süvariigi riigi kontrollistruktuurid, õiguskaitse- ja eriteenistused, kes teavad inimeste kohta kindlasti enam kui keskmine inimene, kodanik. Just sellised struktuurid on riigi selgroog, ilma milleta ükski riik polegi päris riik.