Ivan Orav: töökas Jüri ja piinlik apsakas

Polnud ammu maa peal käinud, põrgus on kevaditi ju nii ilus. Aga siis mõtlesin, et tarvis ikka see valitsus ka üle vaadata. Ning milline üllatus – selline tunne oli, justkui oleks Päts maa peal tagasi!

Tõesti, pärast Pätsi pole Eestis nii lahket ja abivalmis riigijuhti olnud, kui seda on Jüri Ratas. Kõikjale teda jätkub, igale ettevõtmisele paneb õla alla, sekundikski ei istu, aina jookseb ringi, kalts ühes ja hari teises käes: kraamib, puhastab, silub. Täpselt nagu Päts omal ajal! Tema ei lubanud ka kellelgi teisel midagi teha, ütles ikka: „Oh, mis te hakkate vaeva nägema, küll ma ise klaarin!” Saatis riigikogu laiali, pani ajalehed kinni – puhake, kallid sõbrad, ärge väsitage ennast, mina ise teen kõik, mis tarvis!

Ja Jüri Ratas on täpselt samasugune. Kohe kade meel oli vaadata tema ministreid – lesisid kõik mõnusasti patjadel ja limpsisid jäätist, aga Ratas muudkui jooksis, veeretas, vinnas, vahepeal aga serveeris tikuvõileibu ja mängis rahva lõbuks viiulit.

„Armas Jüri, tõmba ikka vahepeal hinge,” soovitasin mina. „Las su ministrid ka teevad midagi, nad tunduvad nii terved ja tugevad, käsivarred sama jämedad kui mõne mehe kintsud! Aja nad tööle!”

„Ei-ei, armas Ivan!” vastas Ratas. „Mina olen ju peaminister, mina vastutan kõige eest. Las nad olla, küll ma saan hakkama.”

Märkasin, et Jüril läheb elektrijuhe ühest kõrvast sisse ja tuleb teisest välja. Ning enne kui ma selle kummalise nähtuse kohta midagi küsida jõudsin, juhtus midagi eriti veidrat – Ratase pea muutus korraga läbipaistvaks, nii et selgesti olid näha pealuu ja hambad.

„Suur jumal taevas, mis see oli?” karjatasin mina. „Mis sinuga juhtus, kallis laps!”

„Ei midagi erilist,” vastas Ratas. „Ma abistan teadlasi. Raha pole mul neile anda, kukkur on tühi, mis tühi, talvesaapadja Savisaare kingitud uurigi viisin pandimajja, aga ma olen neile tasuta katsejäneseks. Näe, lasevad minust voolu läbi ja vaatavad, mis siis saab. Ega see valus ei ole.”

Ta koukis põuetaskust pudeli mingi koledasti lõhnava vedelikuga ja jõi seda mitu lonksu, mispeale läks näost helesiniseks.

„Seda lubasin ka juua, valged hiired küsivad liiga palju raha, aga mina aitan hea meelega,” pomises ta veidi segaselt. „Muidu pole hullu, ainult keele teeb kole paksuks, selline tunne on, nagu oleks sokk suus. Aga peaminister peab ometi Eesti teadust aitama! Ma nüüd jooksen!”

Oh see õilis hing! Peaasi et suure rahmeldamisega songa ei saaks.

Vaatasin veel ringi ja siis juhtus kole piinlik lugu. Olin oma prillid põrgusse unustanud ja korraga näen, et minu poole tulevad vanad sõbrad, tuntud vene demokraadid krokodill Gena ja Potsataja.

„Oi, tere, teie siin!” hüüdsin ma rõõmsalt. „Tere, krokodill Gena! Tere, Potsataja! Kas elad endiselt kokku selle vana läkiläkiga?”

„Mina pole mingi Gena!” vastas Gena kurjalt.

„Ja mina pole Potsataja! Ega tunne ühtegi läkiläkit!” kostis Potsataja.

Ma algul hämmeldusin, aga siis sain muidugi aru, et mina ise eksisin. Need polnudki Gena ja Potsataja, olid hoopis Mart ja Martin Helme. Eks see Mardi kaabu eksitas, Genal oli täpselt samasugune. Ja Martin oli ka eemalt vaadates kuidagi väga Potsataja sarnane, astus täpselt samamoodi.

Tõesti piinlik olukord. Vana inimene ei tohi ilma prillideta välja minna.