Ratas teeb järjekordse vea, kui jätab eelarvenõukogu hinnangust meelde ainult vajaduse tasakaalu parandamiseks riigi kulusid kärpida. 2014. aastal valitsuse eelarvepoliitika õigel kursil hoidmiseks loodud eelarvenõukogu põhisõnum oli ju hoopis: „Eelarvereeglite sage muutmine kahjustab Eesti eelarvepoliitika usaldusväärsust ja majandust.” See on kahele koalitsiooniparteile – Keskerakonnale ja Isamaale – juba teine selline hoiatus. Ka 2017. aasta kevadel andis eelarvenõukogu selgesti arusaadavalt teada, et eelarvereeglite usaldusväärsuse huvides ei tohiks neid nii sagedasti muuta.

Kui valitsus tahab laenu võtta, siis tuleb arvestada, et eelarvega trikitamine võib hakata halvasti mõjuma Eesti krediidireitingule.

Nõukogu, mille liikmeks saamine eeldab palju enamat kui näiteks ministriks saamine – laitmatut mainet, vähemalt magistrikraadi majanduses ja kogemusi asjasse puutuval alal –, annab küll hinnanguid, mis on täis keerulist ja igavavõitu juttu struktuursest tasakaalust, eelarvepositsioonist jms. Kuid neid ignoreerida ei ole tark tegu. Ratas ei tohi unustada, et ta helbib praegu suppi, mille on ise keetnud, kui 2017. aastal eelarvetasakaalu reegleid muutis. Siis muutsid Keskerakond, Isamaa (ja SDE) reegleid nii, et nende valitsus saaks rohkem kulutada, lükates tasakaalustamise vajaduse järgmise valitsuse kaela. Kui lühinägelik peab olema, et mitte taibata: ka järgmises valitsuses võid olla sina ise?

Nüüd suures hädas – kuigi Eesti majanduses suurt häda pole – otsustas valitsus taas eelarvereeglit muuta, et peaks vähem kärpima. See tähendab jälle iseendale augu kaevamist. Näiteks riigilaenude puhul, mida rahandusminister Martin Helme sooviks neljarajaliste teede ja muude taristuobjektide ehitamiseks võtta. Laenutingimused – hind, tähtaeg, tagatised – on otseselt seotud sellega, kui usaldusväärseks laenuvõtjaks kreeditorid Eestit peavad. Esialgu Eesti krediidireiting veel ei kõigu, aga keerutav valitsusjuht, kes oskas juhtida riigi tugeva majanduskasvu tingimustes kärpevajaduseni, seda igatahes ka ei tugevda.