Peeter Ernits: Mart oli erudeeritud, rõõmsameelne ja alati heatahtlik
Kunagi töötasime mõlemad muuseumis — Mart töötas vabaõhumuuseumis, mina loodusmuuseumis.
Viimases riigikogus oli Mart minu toanaaber. Meie kummagi teisel korrusel asunud tillukese kabineti aknad avanesid Toompea lossi õuele ja meid lahutas vaid õbluke sein. Me nägime ühtemoodi, kuidas tähtsamate kolleegide autod lossihoovi vurasid.
Vähe sellest, me olime naabrid ka väljaspool Toompead. Meie ühiseks kohaks oli Laulasmaa kuulsaim kohvik Ott ja Matilde.
Mart erines enamikust teistest mu Toompea kolleegidest. Ta oli erudeeritud, rõõmsameelne ja alati heatahtlik. Erinevalt kõigist teistest Toompea asukast ei tahtnud Mart kunagi ministriks saada. Talle piisas põhiseaduskomisjoni lihtliikme tagasihoidlikust kohast.
Intellektuaalina ihkas Mart vabadust elada just sellist elu nagu heaks pidas. Lugeda, suhelda, rüübata õlut.
Vahepeal kadus Mart tükiks ajaks kusagile ära. Pärast rääkis, et oli kusagil Aafrikas Eesti asja ajamas käinud.
Mul oli suur õnn töötada koos Mardiga põhiseaduskomisjonis. Tegelikult oli seal lausa kaks Eesti poliitika suurkuju — peale Mardi ka Jüri Adams. Jüri oli meie põhiseaduse valmis kirjutanud, Mart aga olnud kõigi seitsme sõjajärgse riigikogu liige.
Sellist aega ei tule enam kunagi. Selline asi on tegelikult ilmavõimatu ükskõik millises teises maailma riigis. Minu jaoks oli hindamatu kogemus kuulata Mardi ja Jüri arutelusid kuidas üks või teine uus seadus meie kõige tähtsama seadusega klapib. Need kaks meest olid mõlemad elavad entsüklopeediad.
Riigikogust on lugematu hulk inimesi läbi käinud. Enamik neist on olnud ja ka jäänud tundmatuks sõduriks. Mart on üks väheseid, kelle kohta nii öelda ei saa. Mart oli viimane nabanöör mis ühendas kõiki taasiseseisvunud riigikogu koosseise. Mälu liigub koos inimestega. Mart mäletas mis oli toimunud nii esimeses, teises, kolmandas, neljandas, viiendas, kuuendas kui seitsmendas koosseisus. Mäletas nii inimesi kui ideid, kultuuri mis eri aegadel Toompeal lehvis. Mäletas kuidas vabast ja sõltumatust saadikust märkamatult kummitempel oli saanud.
Nüüd on Mart lahkunud. Hüvasti, Mart, olgu muld sulle kerge.
