Ta oli mees, kes kõike seda ei vahetanud parteipoliitilise hetkekasu nimel. Ta ei peljanud omada teistsugust arvamust ja oli valmis oma seisukohtade eest seisma. Niisuguseid mehi enam poliitikas peaaegu et polegi. Riigikogus heideti peale valimisi alati nalja, et näete, Mart Nutt suutis ennast jälle sisse vedada. Aga midagi ta ei vedanud, sest tema hääled toetusid põhiväärtustele, nendele põhiväärtustele, millel Eesti täna seisab. Ja sellest said suurepäraselt ka valijad aru.

Pikad ühised arutelud sisaldasid alati Mardi muhedaid poliitilisi meenutusi ja paralleele. Kunagi ei läinud ta aga isiklikuks, ta ei suutnud Eesti poliitikat vaadata läbi väiklase poliitnägeluse. Mardiga suhtlemine tähendas minu jaoks paremat osa poliitikast. Eesti poliitika on ilma Mardita oluliselt vaesem. Hüvasti, Mart!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena