„Tšornobol” näitab, mis on valede hind, kui tõde eiratakse

„Tšornobõli” edu taga on stsenaristi lugupidav suhtumine minevikku, Venemaasse, Ukrainasse ja Nõukogude Liitu.

Kui HBO fantaasiasarja „Troonide mäng” viimased osad valmistasid fännidele pettumuse, siis brittidega kahasse tehtud tõestisündinud sündmustel põhinev „Tšornobõl” („Chernobyl”) muutus kõigest viie jaoga üheks hinnatumaks seriaaliks läbi aegade.

1986. aasta 26. aprilli öösel alguse saanud Tšornobõli tuumakatastroofi kujutatakse läbi ametnike, riigivalitsejate, tuumajaama töötajate ja jaama lähedal asuva Prõpjati (praegu maha jäetud kummituslinn) elanike silmade. Üdini inimlikust vaatevinklist jutustatav lugu küsib, mis on valede hind, kui tõde eiratakse. „Tšornobõl” annab 1986. aasta sündmustest, asjaosalistest, süüdlastest ja mõjudest niivõrd täpse ülevaate, et seriaali võiks nimetada ka dokumentaalseks. Kui pärast sarja vaatamist ise uurimistööd teha, võib hämmastusega tõdeda, et selle loojad on tõesti väga autentse tööga hakkama saanud. See aga ei tähenda, et ühte allikat, mis põhineb paljudel teistel, tuleks võtta puhta tõena.