LUGEJA KIRI | Miks ma ei läinud doktorantuuri?

Mõtlesin selle artikli kirjutamise peale juba möödunud suvel, magistrikraadi kaitsmise ja valikute tegemise aegu. Toona käis peast läbi mõte: „Ah, mis ka minul on kosta selle teadusrahastuse teema peale?“ Pean vajalikuks selgitada, millised valikud on ühe noore potentsiaalse teadlase ees pärast ülikooliõpinguid.

Ma ei hakka siia fakte puistama (sest ega argumenteeritud ja põhjendatud väidetest niikuinii ühiskonnas vist väga ei hoolita?), vaid selgitan enda näitel ning muude teadusrahastust puudutavate arutelude jätkuks, milliste valikute ees on üks teadmishimuline noor. Toon välja mõningad aspektid, miks peaksin just mina sel teemal kirjutama. Kuigi keskkooli kuldmedal jääb mägede taha, siis ülikooliõpingute jooksul sain töötada kahes Eesti teaduslaboris, samuti kooli kõrvalt erasektoris. Käisin Erasmus+ programmiga semestri Saksamaal ning kolm kuud töötasin Šveitsi laboratooriumis. Õpingute jooksul olen saanud üle 10 erineva stipendiumi. TalTechi magistriõppe keemia erialal lõpetasin kaalutud keskhindega 5,0 ning mu lõputöö sai üliõpilastööde riiklikul konkursil oma kategoorias I preemia. Võiks nagu ju olla doktorantuuri materjal?