JUHTKIRI | Eesti diplomaatia võit, mis ootab nüüd sisu
Reedel, kui selgus ÜRO peaassamblee hääletuse tulemus, mis tegi Eestist julgeolekunõukogu mittealalise liikme, hõiskasid Eesti delegatsiooni liikmed eesotsas president Kersti Kaljulaidiga nagu Gert Kanteri või Erki Noole olümpiavõidu puhul. Diplomaatia olümpiaks võib mittealaliste liikmete valimist pidadagi, aga on ka oluline erinevus: kui sportlane võib olümpiavõidust teha oma karjääri väärika lõpp-punkti, siis Eesti diplomaatidel peaks päris töö nüüd alles algama.
Julgeolekunõukogu liikmeks kandideerimisse suhtusid skeptiliselt paljud, sealhulgas meie eelmine president Toomas Hendrik Ilves. Küsiti: mida Eestile olulist võiksime seal saavutada? Kardeti ja kardetakse, et Eestil tuleb hakata poolt valima kaugetes konfliktides, mille puhul võiksime muidu lihtsalt vaikida, et mitte riskida endale uusi vaenlasi tekitada. Seda puudust ei saa eitada, aga alati ei pea ju hääletama poolt või vastu, vaid võib ka neutraalseks jääda. Pealegi jõuab kaugete konfliktide mõju tihti suurema või väiksema järellainetusena ikkagi ka meieni (ilmekas näide on Süüria kodusõda). Meie välisministeeriumi parem ettekujutus kuskil Aafrikas, Aasia või Ladina-Ameerikas käivatest konfliktidest on Eestile rohkem väärt kui peavalu mõnest julgeolekunõukogu hääletusest, kus tuleb teha kompromisse väärtuste ja huvide vahel.
Näiteks üle poolte Eesti elanike peab Euroopasse tulevat sisserännet ohuks maailma rahule ja turvalisusele. Sisserände suur allikas on Aafrika, mille probleemidega tuleb Eestil julgeolekunõukogus palju tegelda. Kas oma riigi tasandil suudab nende probleemidega paremini toime tulla ennast rahvusvahelises poliitikas märkamatuks teha püüdev Eesti või Eesti, millel on kogemusi ja kontakte? Pigem kogemuste ja kontaktidega Eesti.
Kahtlemata on julgeolekunõukogu liikme staatus kasulik ka Eesti mainele, ehkki lõviosa maailma inimesi ei oska selle organi mittealalisi liikmeid nimetada. Eesti kui iseseisva riigi „CV” on nii või teisiti saanud juurde kena rea, millele on hea viidata, kui keegi söandab meie riiklust halvustada. Kaheksa miljonit eurot, mis ÜRO julgeolekunõukogu liikmesus Eestile 2020.–2021. aastal maksma läheb, on põhimõtteliselt võimalik maine-, intellektuaalse ja suhtekapitali kujul tagasi saada.
