Üllar Saaremäe: inimesed on hakanud mind vähem teretama

Mitukümmend aastat elasin teadmisega, et panen täiega. Nüüd tõmbasin pidurit, ütleb teatrimees Üllar Saaremäe ja üritab keskenduda riigikogutööle.

Sammun kohtumisele, kõrvaklappides mängimas raadioteatri järjejutt, Urmas Vadi „Neverland”. Esitab Üllar Saaremäe (49). Muidugi on tekst vaimukas, aga Saaremäe loeb seda ka nii kuradima hästi. Jalutan läbi turistidest tiine vanalinna ja puksun omaette naerda.

Väljas on talumatult lämbe, kui Saaremäega Tallinnas Kloostri Aida hoovis kohtume. Ta rüüpab mõõduka sõõmu musta kohvi, läidab järjekordse Cameli ning märgib suitsujuga mõnuga välja hingates kuidagi mõtlikult: „Mind on meedias juba niigi palju läbi hekseldatud – ei teagi, millest siin veel rääkida.”

Kuidas millest? Saaremäe sai ju pärast kevadisi valimisi eneselegi ootamatult riigikogusse. Kuidas on igavese särtsuga teatrimees seal kohanenud? Mismoodi suudab ta jahedates poliitilistes tõmbetuultes iseendaks jääda? Ja mis saab teatrist, kui ta järgmistel aastatel poliitikuportfelliga Toompea vahet käib?

Küsimus on muidugi pisut kohatu. Teater pole praeguse seisuga kuhugi kadunud. Sel nädalal esietendus Tallinna Püha Katariina kirikus „Juudit”, kus Saaremäel on Olovernese roll. Ent nagu vesteldes selgub, on teater just see pisut valulik närviots, millest rääkides Saaremäe nägu ja jutt kangesti mõtlikuks muutuvad.

Õnneks ei ole siirus temast kaduma läinud, nagu Toompeale läinud inimestega sageli juhtub.