Ivo Känd: Eesti sai endale õllepudeli-eelarve. Kükametsa-Kolla rõõmustab, aga noori ääremaale ei tule

Minu talupojamõistus – mitte väga õllesõbralik, muide! – loeb vastuvõetud riigieelarve strateegiast ehk võimuerakondade kokkuleppest välja, millised on lähiaastate eelseisvad kulutused. Seda sealt ju lugeda saabki. Eesti riigi eksisteerimise eelduseks on pikaajaline struktuurne tasakaalus eelarve, loogiline! Aga ei sõnagi olulisi muutusi kaasa toovatest ideedest.

Kus on poliitiline siht? Pole!

Peaminister on sunnitud 4,5%-lise – loe: protsendid, mitte promillid! - majanduskasvu tingimustes teatama: „Palgakärpeid ei tule, kuid ka palgakasv jääb ära.“

Tubli mees ei taha rahvale rohkem valetada, hea seegi. Mina aga saan samas niimoodi aru, et kui kärbitakse, siis ühtlasi antakse teada, et „meie poliitiliste valikutega kaasnevad ka need ja need tegevused …“

Aga on vaikus. Et valitsusest võõrandunud rahvas jõuaks võimalikult põhjalikult ära unustada, mida valimiste ajal lubati. Koalitsioonikõnelustel lubati konkreetseks minna riigieelarve strateegia kõnelustel, kuid konkreetsust aina lükatakse edasi – nüüd juba augustikuusse. Siis on rahvas viljalõikuse ja isikliku eluheitlusega nii ametis, et ei mäleta loodetavasti enam üldse, milline erakond milliseid mägesid-jõgesid kokku lubas.