Riina Solman: praegusel Eesti valitsusel ei ole mingit seost tsaari-Venemaa ega praeguse Nõukogude Venemaaga

HOŠ KILDEGEZ SABANTUI-GA!

Mul on heal meel rahvastikuministrina tervitada teid, tatarlasi, teie rahvuspühal sabantuil.

Tatarlaste kogukonnal Eestis on pikk ajalugu. Tatarlaste saatus ei ole viimastel sajanditel olnud kerge, seetõttu on meil, eestlastel, teid kerge mõista.

Siin, tatarlaste traditsioonilise sabantuil ehk külviaja lõppu tähistaval pühal, on mul hea meel öelda ja näha, et kõikidel Eestis elavatel rahvastel on olnud ja on võimalik oma rahvakombeid järgida ja oma kultuuri arendada alati, kui Eesti on olnud iseseisev vabariik.

Eestlaste ja tatarlaste ajalugu on siin maal kulgenud käsikäes, seda nii headel kui halbadel aegadel.

Nõukogude okupatsiooni perioodil said tatarlased oma usu- ja rahvakombeid järgida vaid oma lähemas pereringis. Koos eestlaste rahvusliku ärkamisega 1980. aastate lõpul algas ka siin elavate tatarlaste rahvuslik ärkamine. Tatari kultuuriselts oli 1980. aastate lõpul oluline nii tatarlastele endile kui ka teistele rahvusvähemustele Eestis, aga samuti tatarlastele, kes elasid laguneva Nõukogude Liidu teistes osades, oma ajaloolistel asualadel. Tatari kultuuriseltsid on aktiivselt tegutsenud Eestimaa rahvuste ühenduses, mille pikaajaliseks juhiks on olnud tatarlane Timur Seifullen, kes on olnud aktiivselt tegev ka teistes ühiskondlikes organisatsioonides nt Eesti regionaal- ja vähemuskeelte liidus ning mujal.

Vaadates tatarlaste ajalugu vabas Eestis, nii 1920-1930. aastatel kui tänapäeval, jääb silma tihe suhtlus oma rahvuskaaslastega väljapool Eestit. Eestis ja Soomes elavaid tatarlasi ühendab pikk ajalugu. Aga need suhted on olnud ajalooliselt laiemad. Nii aitas 1930. aastatel Eestis elavate tatarlaste kultuurielu edendada Saksamaal elanud volga tatarlane Alimcan Idris, kes külastas sageli nii Eestit kui Soomet, et korraldada suvelaagreid noortele tatarlastele, et need ei unustaks oma rahvuslikke juuri.

Ma tsiteerin Alimcan Idrist, kes 1934. aastal ütles oma kõnes Eestis tatarlastele: „Te elate nüüd Eestis. Praegusel Eesti vabariigi valitsusel ei ole mingit seost ei tsaari-Venemaa ega praeguse Nõukogude Venemaaga, kus moslemid olid ja on teise järgu kodanikud. Eesti Vabariigi põhiseadus annab samad õigused nii enamusrahvusele kui rahvusvähemustele ning seda põhiseaduslikku põhimõtet järgib nii valitsus kui täidesaatev võim. Siin ei ole moslemit, kes võiks kurta, et valitsus kohtleb neid ebaõiglaselt. Pidage Eesti Vabariiki oma riigiks!“ Ja ma usun, täna siin seistes, et Eesti tatarlased pidasid seda riiki oma riigiks nii siis kui ka praegu.

Vabas Eesti riigis on rahvusvähemused saanud alati vabalt arendada oma kultuuri. Meile võib see tunduda loomulikuna, kuid kahjuks ei ole see alati ja kõikjal nii. Seetõttu on meile Eestis oluline, et siin elavad tatarlased saaksid end tunda siin koduselt ja edendada oma kultuuri ja rahvusteadvust, et olla toeks oma rahvuskaaslastele seal, kus tingimused ja olud oma, tatari identiteedi alalhoidmiseks ja selle vabaks väljenduseks võivad olla piiratud.

Üleeile mälestasime me Eestis juuniküüditamist, millega kommunistlik okupatsioonivõim saatis oma kodudest inimesi väevõimuga tuhandete kilomeetrite kaugusele Siberisse. Sellest ei jäänud puutumata ükski Eestis elanud rahvus.

Oma pöördumises selle traagilise päeva puhul ütlesin ma: „Vabadus ja eesti rahva püsimine ei ole midagi loomulikku ja etteantut. Väikese rahvana peame pingutama iga päev, et meie ja meie kultuur ei hääbuks ega kaoks, vaid kasvaks ja areneks.“ Oma kultuuri ja rahva püsimise nimel ei pea pingutama aga üksnes eestlased, vaid kõik rahvad ja rahvused, et püsiks see, mis on igale neist omane – nende keel, kultuur ja tavad. Rahvuslik kultuur ulatub sügavale meie juurtesse, mistahes keelt me ka ei räägi. See, mis üht rahvast ühte seob on ka nende tuleviku aluseks.

Nii soovime kõikidele tatarlastele õitsvat kultuurielu elagu nad kas Eestis, Soomes või oma põlistel kodumaadel (Venemaal) Tatarstanis või (Ukrainas) Krimmis.

Ning nagu igal pidupäeval on põhjust lehvitada lippe, siis kingin tänase sabantui puhul Eesti vabariigi siseministeeriumi poolt tatari kogukonnale Eesti sini-must-valge lipu. Seda läheb ikka vaja.

Rahvastikuminister Riina Solman esitas kõne üleeuroopalisel tatarlaste folkloorifestival „Sabantuy 2019“ Tallinnas. Sabantui on tatari kultuuris kevadtööde lõppu tähistav püha. Üleeuroopaliselt tähistatakse seda alles neljandat korda, kuid tähtpäeva ajalugu ulatub aastasse 921.