Ida-Virumaa kalur Aldo Koppel hakkas kaheksa-aastaselt vanaisaga kalal käima. Ta on neljandat põlve kalur, püüdnud kala ligi 40 aastat. Praegu püüab ta rannakalurina Purtse jõe suudme lähistel peamiselt räime. „Minu põlvkonnaga see rannakalandus siin lõppeb kah,” sõnab ta. Töö on füüsiliselt raske ja nõuab investeeringuid, mis ei tasu end enam ära. Kalatehased, kes räime kokku ostavad, on pärast Vene turu sulgumist uksed kinni pannud – vaid üks on jäänud. Toore räimega pole aga suurt midagi peale hakata. „See põlvkond, kes räime puhastas ja midagi tegi, on surnud. Ega noored ei hakka räimega möllama ja toorest kala puhastama – ei, ei, ei.”
Kalurite elu teevad kibedaks ka hülged, kes lõhuvad kalavõrke. Kormoranid näppavad kalu ja reostavad maastikku, Musta ja Kaspia mere kandist Eestisse rännanud ümarmudil tõrjub teised kalaliigid minema. Meres vohavad üha hoogsamalt vetikad, paljud kalaliigid kiratsevad. Kõige raskem on Läänemerel endal, kes ahmib kliimamuutuste tõttu õhku ja ootab lahendusi.
Läänemeri on suletud ja väga aeglase veevahetusega, üks maailma intensiivsema kasutusega ja reostunumaid meresid. Igal ajahetkel seilab meie kodumerel üle 2000 suure kauba- ja reisilaeva. Selles suletud ja väikeses lombis on kõik keskkonnamuutused kiiresti näha.
Vaata, kui palju laevu sõidab korraga Läänemerel
Euroopa keskkonnaagentuuri värske aruanne näitab, et ligi 96% Läänemerd kannatab ohtlikest ainetest põhjustatud reostuse käes. Kui veel lähiminevikus võis osutada konkreetsetele tehastele, õlileketele või putukatõrjevahenditele, mis merd reostasid, siis uus aeg toob uutmoodi reostust. Kuidas võidelda selle vastu, et meie pesumasinas pestud pesust pärit kiud hakkavad kord kandma mürki kalade kehasse? Või kui elu läheb järjest stressirohkemaks, toidame Läänemere kalu üha enam antidepressantidega?
Uue aja väljakutse: kõik reostavad natuke, aga kokku palju
Mikroplast
Juuni keskel ilmunud Maailma Looduse Fondi (WWF) tellitud uuringu väitel võivad inimesed igal aastal süüa pangakaardi jagu nädalas, mis teeb aastas 250 grammi mikroplasti. Tegelikult pole täpselt teada, kui palju mikroplasti me toiduga ära sööme.
Läänemere kohta ütlevad Eesti teadlased, et siin pole mikroplasti kogused õnneks suured. Keskmiselt leiavad uurijad ühe üle 300-mikromeetrise mikroplastiosakese kuupmeetrist veest. Seda on väga vähe.
VIDEO: Plankton sööb mikroplasti
Jõest mõõtes on tulemus 200–400 osakest kuupmeetrist, sadama territooriumil kuni 500 osakest ja reoveepuhastusjaama juurest merre suunduvast veest mõõtes kuni 2000 osakest kuupmeetri kohta. „Lahjendusefekt on meres päris suur, aga kuhugi peab see osakene ju lõpuks akumuleeruma ja välja jõudma,” tõdeb TalTechi mereökoloogia labori juhtivteadur Inga Lips, kes on uurinud mikroplasti sisaldust Eesti rannikumeres 2016. aastast saadik. Võimalikud akumuleerumiskohad on meresetted ja mereelustik.
Aga mis siis? Häda pole selles, et loomad jätaksid oma päris toidu mikroplasti arvel söömata. Mikroplasti tükile kinnituvad nimelt mikroskoopilised osakesed, patogeensed bakterid ja mürgised ained – plastitükist saab väike mürgikuulike, mille keegi võib ära süüa. Kui organismid mikroplastist toituvad, võivad mürgised ained jõuda nende kehasse suurema kontsentratsiooniga kui need satuksid sinna veekeskkonnast ja võivad teoreetiliselt põhjustada tervisehädasid. Toiduahelat pidi võivad mürgised ühendid jõuda lõpuks ka inimesteni, selgitab Lips..
Rannaprügi
Võrreldes Vahemere või Aasiamaade rannikupiirkondadega on vähemalt makroplasti meie randades suhteliselt vähe. „Kui minna mõnda randa Kanaari saartel või Hawaiil, siis liiva asemel võib rannas olla tihe plastipudi. Seda meie siin [Läänemere ümbruses] üldjuhul ei näe, nii et selles suhtes on meil läinud hästi,” märgib Lips.
Ka on Eesti rannikualadel prügikogused võrreldes 2012. aastaga poole võrra vähenenud, kuid seisund on siiski halb. Kasvanud on plastprügi osakaal: kui varem moodustas plast rannaprügist 54%, siis nüüd 64%. Kõige rohkem vedeleb rannas plastist pudelikorke, kaasi ja toidupakendeid.
Peavalu tekitavad ka suitsukonid, mis moodustavad arvuliselt ligi poole Läänemerre jõudvast prügist. Konide filtriotsad on tehtud samuti plastist, seega lagunevad needki meres mikroplastiks, kui mereloomad neid just tervelt ära ei söö. Lips leiab, et Eestis kuluks ära kampaania, mis tuletab inimestele meelde, et nad ei viskaks suitsukonisid tänavale või kanalisatsiooni: „On tavaline pilt, et inimene viskab koni sademeveekanalisatsiooniauku. Aga sealt läheb see näiteks Tallinnas otse merre!”
Mis on lahendus? Mikroplasti aitab vähendada, kui tarbida vähem plasttooteid (eriti ühekordseid) ja sünteetilisi tekstiile, osta pakendita tooteid, mitte jätta plastikut loodusse. Tasub vältida tooteid, sh kosmeetikat, mis sisaldavad väikseid plastiosakesi. Suitsukonisid ei tohi visata kanalisatsiooniaukudesse ega peita rannaliiva.
Ravimijäägid
Osal inimestest on komme vanu ravimeid WC-potist alla uhada, aga osa ravimite toimeainetest jõuab kanalisatsiooni ka pärast inimese keha läbimist. Reoveepuhastid ei suuda ravimijääke välja filtreerida. TalTechi merefüüsika osakonna juhataja Urmas Lips tõdeb, et tõepoolest on jääke näha üha enam: „Umbes 25% proovidest, mis merekeskkonnast võetakse, sisaldavad valuvaigistit diklofenak.”
Eesti maaülikooli teadur ja Tartu ülikooli teaduskommunikatsiooni peaspetsialist Randel Kreitsberg toob esile, et juba paarkümmend aastat on merre jõudnud hormoonravimeid, mis on osa kaladest muutnud transsooliseks ja võib pikemas perspektiivis saada takistuseks liigi püsimajäämisel. Viimase 10–15 aasta jooksul on väga aktiivselt hakatud kasutama ka neuroloogilisi ravimeid, näiteks Xanaxit, mille mõju mereelustikule pole selge. Inimestelt ja põllumajandusest jõuab veekogudesse antibiootikume, mis muudavad mikroorganisme nende vastu resistentseks.
Mis on lahendus? Inimesed saavad vähendada oma ravimite tarbimist hädavajalikuni, kuid reoveepuhastite tehnoloogiaid tuleks arendada selliselt, et need suudaksid ka ravimijääke veest eemaldada. See on kallis ja näiteks Šveitsis peeti reoveepuhastite ümberehituseks maha põhjalik ühiskondlik arutelu, ning otsustati, et keskkonna hoidmine on kulu väärt.
Kord Läänemerre sattunud reostus sealt naljalt ei kao
Vanad reostusallikad
Möödunud aastal valminud Läänemere üldise keskkonnaseisundi ülevaade näitas, et endiselt on merekeskkonnas normist kõrgemas kontsentratsioonis elavhõbedat, praeguseks keelatud tributüültina ja süttimisvastaseid ühendeid.
Miks elavhõbeda sisaldus keskkonnas ei vähene, on Lipsi sõnul väga keeruline öelda. „Arvatakse, et elavhõbe jõuab merre põhiliselt kütuste põletamisest ja atmosfääri kaudu. See on kummaline, et elavhõbeda sissevool vee kaudu on vähenenud, aga kontsentratsiooni vähenemist merekeskkonnas ei ole võimalik tuvastada. Ühe põhjusena on viidatud näiteks metsapõlengutele, mida on olnud viimasel ajal palju rohkem kui varem.”
Tributüültina kasutati värvimisel, et laevakere ei kasvaks taimi täis ega liiguks seetõttu aeglasemalt. See aine on juba ammu keelatud, aga kuna vanu laevu remonditakse, eraldub eriti sadamate piirkondades seda endiselt ohtralt keskkonda, räägib Lips. „Mõnes mõttes uus asi, aga ka juba kümmekond aastat keelatud on igasugused süttimisvastased ühendid, mida kasutati omal ajal väga palju plastis ja ehitusvahtudes. Ka neid leitakse praegu päris palju keskkonnast.”
Endiselt on Läänemeres radioaktiivsust. „Sinna pole midagi teha, sest see on Tšernobõli jääk. See on küll väga kõvasti alla läinud, aga põhimõtteliselt on Läänemere setetes endiselt alles,” selgitab Lips.
Kui 1970. aastatel olid merikotkad ja hülged väljasuremise äärel raskmetallide ja putukamürkide (näiteks DDT) tõttu, siis need probleemid on möödas ja merikotka arvukus on kasvanud. Loomi aitasid päästa putukamürgi DDT keelustamine ning karmimad nõuded reovee puhastamisele ja tööstusprotsesside ohutusele.
Näiteks polnud 40–50 aastat tagasi ka mingi probleem pesta laevatekki nii, et tekil olev õli uhuti merre. „Tänapäeval seda niimoodi ei tehta. Eestis ja paljudes teistes riikides on väga hea õhuseire ja ühe lennutunni kohta avastatud õlilaikude arv on viimaste aastatega väga-väga palju vähenenud. Laevameeskonnad on probleemist palju teadlikumad,” kiidab Lips.
Mis on lahendus? Lipsi sõnul ongi ainus lahendus säärased mürgised ained ära keelata, kuid nagu uuringud näitavad, ei kao need keskkonnast niipea. Ained satuvad vette ja edasi setetesse ning võivad sealt aastakümneid keskkonda eralduda. Samuti on vaja piirata kahjulikke tootmispraktikaid, mis eraldavad keskkonda mürke.
Inimeste eskaleeritud looduslik protsess – Läänemeri lämbub
Eutrofeerumine
Omamoodi reostuseks võib pidada ka toitainete kuhjumist merre ehk eutrofeerumist – üha kasvav ja kliimasoojenemisest hoogu saav protsess on teadlastele ehk kõige keerulisem pähkel. Eutrofeerumine on looduslik protsess, mille käigus veekogu rikastub toitainetega, peamiselt lämmastiku ja fosforiga, mis soodustavad veetaimede kasvu. Looduslikult toimub protsess rahulikus tempos ja elustik suudab sellega toime tulla, häda on aga siis, kui inimene looduses oleva tasakaalu hävitab.
Toitainete kuhjumisel merre hakkavad vohama vetikad. Kui taimetoidulised loomad ei suuda neid piisavalt kiirelt ära süüa, hakkab tekkinud taimemass lagunema, selleks läheb omakorda vaja hapnikku, mis saab lõpuks merepõhjast otsa. Selle tagajärjel hävivad meresetetes elavad loomad ja kannatavad neist toituvad kalad. Just põhjaloomade vähesus tursa peamisel elualal on üks põhjus, miks rahvusvaheline mereuurimisnõukogu soovitas järgmiseks aastaks Läänemere tursale nullkvooti.
Eelkõige tuleb orgaaniline reostus põldude väetamisest: vihm uhab osa väetistest jõgedesse, kust need kanduvad merre. Läänemerre jõudvatest toitainetest moodustab umbes 80% põllumajandusest ja metsandusest tulev lämmastik ja fosfor, ütleb Eesti mereinstituudi teadusdirektor Jonne Kotta.
Ta rõhutab, et olukorda eskaleerib kliimasoojenemine, mis tekitab äärmuslikke olukordi. „Teinekord läheb vesi erakordselt soojaks, mis põhjustab väga suuri veeõitsenguid ja merepõhjas kasvavate niitjate vetikate massvohamisi. Seega ei pea eutrofeerumine ise intensiivistuma, aga temperatuur kiirendab protsessi. Kliimamuutusega lähevad ka talved pehmemaks, läänekaare tuuled toovad soojemat õhku, mis jõuab siia suurte tormidega. Tormid „pesevad” põhjasetetest välja sinna aastakümnete jooksul ladestunud lämmastiku ja fosfori, mis jällegi võimendab eutrofeerumist.” Kui talved lähevad soojemaks, uhab sademetega merre ka üha rohkem kõikvõimalikke aineid tänavatelt ja põldudelt.
VIDEO: Kuidas toimub eutrofeerumine?
Mis on lahendus? Kliimamuutuste vastu võitlemiseks tuleb vähendada kasvuhoonegaaside heidet, mis nõuab poliitilisi samme riigilt. Eesti alles analüüsib mõjusid, et otsustada, kas toetada Euroopa Liidu kliimaneutraalseks muutumise eesmärki aastaks 2050.
Linnakeskkonnas võiks Lipsi arvates võtta kasutusele tehnilisi lahendusi, mis reostust vähendaks, näiteks settelõksud, mis puhastavad sademevett. „Selle asemel, et sademevesi otse merre suunata, nagu Russalkalt tulevad torud, võiks see läbida näiteks loodusliku märgala, mis peab kinni suuremad osakesed, aga ka ohtlikud ained. Mikroplasti lõksuks oleks see ideaalne,” kirjeldab Inga Lips.
Läänemeres arendatakse ka karbi- ja vetikakasvatust. Kui klassikaline kalakasvatus rikastab merd toitainetega, siis karbi- ja vetikakasvatus püüavad need toitained sealt välja. Vetikad tarbivad toitaineid ja karbid filtreerivad taimset hõljumit, mille sees on toitained. „Näiteks ühe väikese karbifarmi saagikoristusega suudame merekeskkonnast eemaldada ühe tonni fosforit. Ühelt poolt teenime tulu linnu- ja loomasööda tootmisel, aga teisalt puhastame ka Läänemerd,” selgitab Jonne Kotta. Eestis praegu korralikke vetika- ja karbikasvatusi veel pole, aga mitmed arendustööd on juba käimas. Karbi- ja vetikakasvatus võiks olla ka tegevus, millega saab maandada kalakasvatuste negatiivsed keskkonnamõjud, ütleb Kotta. Praegu ei taha riik merre kalakasvatusi lubada, kuna see tekitab sinna toitaineid juurde. Ka TalTechi teadlased leiavad, et vaadata tasub sel juhul tasakaalustavaid lahendusi.
GRAAFIK: Inimtekkeline eutrofeerumine intensiivistus kõige hoogsamalt 1950–1980. aastatel ja pärast seda hakkas langema. Olukord on aga endiselt kehv ning 97% Läänemerest kannatab eutrofeerumise käes. Igal aastal jõuab Läänemerre umbes 826 000 tonni lämmastikku ja 30 900 tonni fosforit.
Surnud tsoonid
Hapnikuvaegust tekitab eelkõige orgaanilise aine lagundamine, aga seda võimendab veesamba kihistumine. Läänemere pindmise ja põhjalähedase veekihi soolsus on võrdlemisi erinev, mis tähendab, et vesi ei saa hästi seguneda. Kui vesi ei segune, jõuab merepõhja ka vähe hapnikku. Kui hapnikku on alla kriitilise piiri ehk vähem kui kaks milligrammi liitris, tekivad piirkonnad, kus on elustikul äärmiselt keeruline ellu jääda. „Kedagi selline olukord päris kohe ära ei tapa, aga tekitab füsioloogilist stressi ja pikalt see elustik seal vastu ei pea,” ütleb Urmas Lips.
Ühelt poolt on selline protsess looduslik. Võimsad läänekaare tormid toovad Läänemerre soolast vett. Esialgu parandab see hapnikutingimusi mere süvikutes, kuid tugevneb ka vee kihistumine ja segunemine muutub raskemaks. Kui uut soolast ja hapnikurikast vett juurde ei tule, tekib hapnikuvaegus. Inimene on panustanud hapnikuvaeste alade suurenemisse enam kui sada korda, ütleb Kotta.
„Hirmuäratav on, et kui varem olid sellised alad vaid Läänemere süvikutes, siis nüüd tekib hapnikuvaegust teatud meteoroloogilistel tingimustel ka madalatel aladel,” ütlevad nii Kotta kui Urmas Lips. Nii juhtus eelmisel aastal. Mullusel talvel tuli jõgedest merre tavapärasest suurem hulk toitaineid ja järgnenud suvi oli erakordselt soe. Tulemuseks oli hulk vetikaid ja hapnikuvaegus näiteks Liivi lahe põhjalähedases veekihis.
Kui säärane protsess kestab pikalt, moodustuvad merepõhjas triivivad vetikamatid, mille alt kaob hapnik ära. See vabastab omakorda setetest uusi toitaineid, mis paneb vetikalahmaka veel tugevamini vohama ja protsess muudkui eskaleerub. Kotta märgib, et Soome vetes on sellised triivivad vetikamatid kohati meetri-kahe paksused. „Kui veel 20 aastat tagasi võis näha selliseid moodustisi vaid suvekuudel, siis nüüd jäävad nad aastakümneteks ja liiguvad ringi. Kõikjal, kust nad läbi käivad, hävib merepõhja elustik. Ja enne, kui me ei suuda toitainete hulka Läänemerest vähendada, ei suuda me ka selliseid probleeme lahendada,” möönab Kotta.
Mis on HELCOM?
HELCOM ehk Helsingi komisjon juhib lühidalt öeldes Läänemere kaitset. Nimelt sõlmisid kõik Läänemerd ümbritsevad riigid 1992. aastal lepingu Läänemere looduskeskkonna kaitseks. Seda nimetatakse Helsingi konventsiooniks ja see jõustus aastal 2000. Selle eesmärk on vähendada kõikvõimalikku reostust, mis mõjutab Läänemerd. HELCOM kujundab keskkonnapoliitikat, koostab uuringuid, jagab informatsiooni ja teeb järelevalvet Läänemere keskkonna üle. Helsingi konventsiooniga on liitunud Eesti, Taani, Soome, Saksamaa, Läti, Leedu, Poola, Venemaa, Rootsi ja Euroopa Liit.
Mis on lahendus? Urmas Lips ütleb, et hapnikuvaeguse üle murrab praegu pead ka HELCOM. „On pakutud igasuguseid inseneriprojekte, et pumpaks sinna hapnikku ja hapnikurikast vett. Meie seisukoht on siin [TalTechis] suhteliselt kindel ei, sest kui see pumpamine ükskord ebaõnnestub, läheb kogu asi tagasi. Insenerlahendused sellise suure veekogu puhul ei tundu üldse mõistlikud.” Ega lahendusi väga polegi ja surnud tsoonid niipea ära ei kao – see sõltub suuresti Läänemere hüdromorfoloogilisest eripärast: meri on keskelt sügav ja vesi vahetub aeglaselt – veevahetuse aeg on 25–30 aastat.
Üldiselt läheb kaladel hästi, mõnel kohe väga halvasti
Kalamees Aldo Koppel ütleb, et kui räime püüab ta sama palju, kui kunagi vanaisaga, siis teisi kalu on tema hinnangul vähemaks jäänud. Kalurid on meisterdanud imevõrke, aga kasu ei miskit. „Vanaisaga käies võis kalasaagi kümnega korrutada. Varem sai väiksema vaevaga ikka palju rohkem kala,” tõdeb ta. Näiteks on Purtse jõe juures täiesti kadunud ahven ja angerjas, ka siiga on haruharva. „Kui ma oleksin 20 aastat tagasi püüdnud samade võrkudega samas mahus kui praegu, oleksin saanud tonne – nii ahvenat, siiga kui ka angerjat.”
Hiiumaa kalur Imre Kivi räägib aga päikeseloojangul võrke vette lastes, et Väinamere kalamehed küll kurta ei tohi – olukord on aastatega kõvasti paranenud. Merest saab haugi, lesta, säinast, ahvenat, tuulehaugi. Kui hommikul mootorpaadiga merele sõidame ja võrke välja tõmbama hakkame, on need aga peaaegu tühjad. Suvi ongi sealkandis kõige kehvem kalapüügiaeg – hooaeg on kevadel ja sügisel, kui on jahedam. Kalur korjab võrkudest välja paar ahvenat ja hirmsasti siputava kogre, keda kutsub hammasrattaks. Koger ei lõpeta propellerina keerutamist isegi siis, kui oleme kaldale jõudnud. „Selle võid kella sisse ka panna – eluaeg tiksub edasi,” naerab Kivi. „Keegi teda ei taha – ei hüljes ega kormoran. Ta on nuhtlus!”
Eesti mereinstituudi direktor Markus Vetemaa kiidab samuti, et kui kalavarude halvast seisust räägitakse palju, siis Saaremaa ja Hiiumaa vahel Väinameres pole kalavaru olukord olnud nii hea veerand sajandit. Piirkond on taastunud 1990. aastate ülekalastamisest ja praegu elavad seal hästi haug, ahven ja säinas.
Statistika kinnitab aga osaliselt ka Ida-Virumaa kaluri kogemust. Võrreldes 1960. aastatega on näiteks räime arvukus kahekordistunud ja ka kilusaak on hea – need kalad moodustavad üle 70% Läänemerest püütud kalast. Rahvuskala räim elab tegelikult hästi tänu eutrofeerumisele – süüa on palju.
Kliimamuutused ja inimtegevus on teinud raskeks ühe kõige hinnatumaks kalaks peetava merisiia elu. Siig koeb hilissügisel, aga kui jääd ei tule, katavad talvetormid marja reostuse tekitatud mudaga ja see hävib. Jäänud on sisuliselt vaid Soome jõgedes kudev siiavorm, keda kalurid püüavad ajaloolise kohaliku mereskudeva siia asemel.
Hästi ei lähe ka tursal ja lestal, kes koevad süvikualadel. Seal on probleem hapnikurikka soolase vee puudusega, mistõttu ei saa mari areneda. Kuivõrd hapnikuvaene surnud piirkond on iga aastaga kasvanud, on ka selliste kalade seisund muutunud kehvemaks.
Meriforelli ja lõhe arvukus pole veel see, mis enne sõda, aga viimasel kümnendil toimunud paisude lammutamine ja röövpüügi ohjamine kudejõgedes on andnud tulemuse. Viimane suur võit oli Sindi paisu mahavõtmine, mis viis kudeva lõhe Järvamaale välja. Samas kiratsevad mitmel pool kevaditi jõkke kudema tõusvad haug ja karplased nagu särg ja säinas, sest jõesuudmed on roogu täis kasvanud – põldudelt tulev väetis paneb ka seal taimed vohama. Riik on hakanud probleemidega tegelema: järgemööda lammutatakse vanu paise ning puhastatakse jõgesid. Vetemaa hinnangul küll natuke liiga aeglaselt – praegu puhastatakse igal aastal kaks-kolm suuremat jõge, vaja oleks 10–15.
Selle suhtes, kas kala püütakse liiga palju, on teadlaste seisukohad erinevad. Eesti mereinstituudi rannikumere kalanduse töörühma juhataja Redik Eschbaum rõhutab, et Läänemere kala söömine on keskkonnakaitseline tegevus, mis on üks väheseid viise, mis aitab toitaineid merest ära võtta. Seejuures tuleb aga silmas pidada ka kalavarude säilimist.
Kalavarude puhul on oluline silmas pidada, et kalapüük jaguneb sisuliselt kaheks: rannapüügiks, milleks kasutatakse mõrdu ja teisi seisvaid püügivahendeid, ning traalpüügiks, kus laevad veavad järel püüniseid. Traalpüük on ainult kvoodipõhine: Läänemere kalapüügikvoodid on rahvusvaheliselt kokku lepitud. Rannapüüki reguleerib enamiku liikide osas iga riik ise. Redik Escbaum ütleb, et teadlased soovitavad üldjuhul püüki karmimalt kärpida, aga otsuseid võtavad vastu poliitikud, kes tihtipeale soovitust lõpuni ei järgi. Kalakvoodid panevad igal aastal paika Euroopa Liidu keskkonnaministrid ühisel kohtumisel ning need arutelud venivad tihtilugu varastesse hommikutundidesse, sest ühelt poolt püüavad riigid kalavarusid jätkusuutlikus seisus hoida, aga teisalt soovivad kõik anda oma kalameestele võimalikult palju tööd.
„Kui me kalavarust räägime, siis enamiku liikide puhul pole probleem looduskaitseline, et me püüame kala nii palju, et ta muutub haruldaseks nagu lendorav,” selgitab Eschbaum. „Me räägime selles kontekstis, et kui me püüaksime vähem, siis mõne aasta pärast oleksid saagid suuremad. Me püüame kala võib-olla liiga noorelt, võiksime lasta mõne aasta kauem vees olla, et saagid baseeruksid mitmel põlvkonnal ja kalandus oleks stabiilsem. See on rohkem majanduslik kui looduskaitseline probleem.”
Looduskaitsest saab tema sõnul rääkida näiteks angerja ja merisiia puhul, pikalt on probleeme olnud ka lõhega. Just merisiig vajaks Eschbaumi hinnangul rohkem kaitset: kindlates merepiirkondades on väikesed geneetiliselt erinevad populatsioonid, mis on tõepoolest väljasuremisohus, aga seda ei teadvustata. „Karvaste loomade, näiteks lindude ja lendorava puhul on nunnuefekt suurem, kalad on allpool veepinda, nii et emotsionaalne side on väiksem, kui neid ei näe. Merisiig vääriks, et teda rohkem uuritaks ja kalakasvatuse või kunstliku taastootmise abil taas turgutatakse.”
Jonne Kotta ütleb, et ülepüügi tõttu on väga pikalt kannatanud tursk. „Teadlased on ammu öelnud, et äkki tasub tursapüük täiesti kinni panna – kõik võidaksid, kui varud taastuvad, aga ahnus paraku ei luba.” Ka Eestimaa Looduse Fondi säästliku kalanduse programmi koordinaator Joonas Plaan on kutsunud kehvas seisus tursa püüdmist ajutiselt peatama. „Kuigi eestlaste tursasaak on juba aastaid olnud väga väike (eelmisel aastal püüti 0,75 tonni), on ministeerium hoidnud viimastel aastatel idapoolse tursa püügivõimaluste suurust soovituslikust kõrgemana ehk 635–691 tonni juures. Isegi kalandusest kaugel olevale inimesele näitavad need numbrid, et püügikvoot ei vasta tegelikule olukorrale Läänemeres. Turska lihtsalt pole nii palju.”
Eesti rannakaluritele annavad põhisissetuleku rannikukalad, keda rahvusvaheliselt ei reguleerita, näiteks ahven ja koha. Seda reguleeritakse riigi tasemel. Vetemaa ütleb, et teadlased on soovitanud pikalt just koha vähem püüda, sest see on ülekalastatud ja üks kallimaid meie kaladest.
Rannapüük on Eestis reguleeritud püüniste arvuga: igal aastal tuleb välja valitsuse määrus, mis kehtestab lubatud püüniste piirarvu maakondade kaupa. Seda piirarvu ei ole muudetud juba kümneid aastaid hoolimata kalavarude seisust. Vaid Euroopa Liidu nõudel vähendati aastaid tagasi lubatud angerjarüsade piirarvu poole võrra. Püügiõigus jaotub ajalooliselt konkreetsete kalurite ja firmade vahel. Seega on kalurid harjunud, et kui neil on ajalooline püügiõigus, on neil igal aastal näiteks kümne võrgu luba, selgitab Eschbaum.
Mis on lahendus? Kalurid näevad lahendusena, et riik ostaks maksumaksja raha eest ülemäärase püügiõiguse kokku ja vähendaks ostetu võrra lubatud püüniste arvu, nendib Eschbaum.
Kalade tervis
Aga milline on kalade tervis, võttes arvesse, et Läänemeri on üks maailma saastatumaid meresid? Kõlbab see kala üldse süüa? Randel Kreitsberg uurib Läänemere kalade tervist, võttes nende kõhust vere-, uriini- ja maksaproove. „Lihakeha jääb tihti üle ja ma söön selle südamerahuga ära ehk siis mul ei ole kartust, et Läänemere kala võiks olla mulle söömiseks mürgine,” muigab ta. „See ei tähenda aga, et kalad end suurepäraselt tunneksid. Kalad võivad sellest hoolimata olla haiged.” Kreitsberg toob välja, et paljudel kaladel on haigustunnuseid, näiteks parasiite, mis näitab, et nende immuunsüsteem ei pruugi hästi töötada, verekahjustusi, vähkkasvajad.
Mõnda tervisekahju saab seostada üsna konkreetsete keskkonnamõjudega. „On terve hulk keemilisi aineid, mille mõju on võimalik laboris suhteliselt täpselt mõõta. Üks on autode heitgaasid ehk ained, mis pärinevad põlevkivist, kivisöest, naftast ja ka puuküttega majadest – need on kõik sama grupp ehk polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud. Verekahjustusi põhjustavad raskmetallid, mis tulevad lisaks tehastele ja kaevandustele värvidest, autode heitgaasidest, kütustest.” Ent üldiselt on keskkonnamõjud nii komplekssed, et kindlat reostusallikad konkreetse tervisehädaga seostada ei õnnestu.
Ka seda, kui palju on haigeid kalu, on võimatu öelda. „Samamoodi võib küsida, kui palju on Eestis haigeid inimesi,” nendib Kreitsberg. Küll aga usub ta, et kalad on tervemad kui tänapäeva inimesed.
Mis on lahendus? Lahendus on piirata polütsükliliste aromaatsete süsivesinike kasutust, samuti pidada silmas mikroplasti ja ravimite kohta antud soovitusi.
Triivivad võrgud
Kas keskkonnateadlik inimene üldse peaks kala sööma? Nagu teadlased viitasid, aitab kalapüük kaasa toitelisuse vähendamisele Läänemeres. Samas näitavad teadusuuringud, et suure osa ookeaniprügist moodustab triiviv kalapüügivarustus – näiteks moodustab mulluse teadusuuringu järgi vähemalt 46% Vaikse ookeani prügisaares sisalduvast plastikust kalavõrgud. WWF andmetel triivis Läänemeres 2005–2008. aastal 5500 kuni 10 000 fantoomvõrku. Rootsis on hinnatud, et igal aastal läheb meres kaduma 2750-3000 kalapüügivõrku. See teeb 156–165 kilomeetrit võrku igal aastal ja 0,1% võrkudest, mida igal aastal kasutatakse.
Kui kehvast materjalist võrgud lähevad tormidega katki, jäävad merepõhja hulpima ja võivad passiivselt aastaid kala edasi püüa. Samuti võivad sinna takerduda mereimetajad.
Mis on lahendus? Eestis on alustatud pilootprojekte, millega saavad kalamehed, kes on leidnud merelt triiviva võrgu või muud prügi, tuua prahi sadamasse ja anda tasuta konteinerisse. Kalurid ise teavad, et nende kohustus on jälgida, et võrgud kaotsi ei läheks.
Ruletimäng: kutsumata külalised kujundavad ümber meie ökosüsteeme
Kala, kelle arvukus kasvab hoogsalt – nii teiste kalade kui meremeeste meelehärmiks –, on ümarmudil. Kui veel 2014. aastal püüti võõrliiki rannikumerest 20,4 tonni, siis mullu juba 121,1 tonni ehk ligi kuus korda rohkem. Kusjuures, aastal 2006 ei püütud ümarmudilat üldse. Redik Eschbaum ütleb, et kuigi võõrliikide mõju on vee keerulises ökosüsteemis raske hinnata, on teadusartiklid näidanud, et ümarmudilal on mõju kohalikele kalaliikidele. „Näiteks kas või sellega, kui meie põlisliik lest on madalas vees, siis ümarmudil on sügavas vees – üksteist nad ei talu. Arvatakse, et üks põhjus on see, et isased ümarmudilad kaitsevad oma pesa – ta on küll pisikene kala, aga agressiivne ja tõrjub teised kalad ära, ei lase neil rahulikult olla,” selgitab Eschbaum.
Ka Koppel ütleb et mullu rikkus ümarmudil Ida-Virumaa kaluritel räimepüügi ära – ta ajas räime oma koelmutest ära. Nii kehva aastat kui mullu polegi Koppel räimepüügis näinud – kui muidu püüab ta kahekuuse hooaja jooksul 300 tonni räime, siis mullu vaid 185 tonni.
Eschbaum ütleb, et ümarmudil on kohati iseendagi jaoks liiga arvukaks muutunud: nii suri mullu neid mullu massiliselt ja liigi arvukus vähenes seireandmetel mitukümmend korda. „Ega ta sellega ära ei kadunud ja ma arvan, et eks ta suudab oma arvukuse kiiresti taastada, sest ta on väga plastiline liik, kes võib elada soolases vees, võib ka magedas vees, võib tungida jõgedesse.”
Ümarmudil on jällegi üks moodsa aja märk: tiheda laevaliiklusega käib kaasas võõrliikide levimine ja jõudmine ka Läänemerre. See on suures plaanis ennustamatu survetegur, mille kohta võime küll statistikat teha,, nendib Jonne Kotta. „aga tegu on ruletiga, mille reegleid me ei tunne, kuid mida me siiski usinalt mängime. Me ei tea kunagi, milline liik siia järgmisena satub ja mida ta suudab siin korda saata. Varasemad kogemused on näidanud, et teadmised liigi päritolukohas ei aita meil ennustada, kuidas ta käitub uues asupaigas.”
„Võõrliigid, kes meile hiljuti saabusid, on lausa ümber kujundamas meie ökosüsteeme ja need mõjud avalduvad tihti väljaspool võõrliikide elupaika – võõrliik toimetab ühes kohas, aga mõjud on näha kuskil mujal, näiteks 200 kilomeetrit eemal,” kirjeldab Kotta. Nii umbes kümmekond aastat tagasi saabus meile Põhja-Ameerikast rändkrabi ning vaid mõne aastaga sai temast üks Pärnu lahe juhtliike. Krabi sõi ära merepõhjas leiduvad karbid ning merevee kvaliteet läks oluliselt halvemaks. Nimelt tagasid karbid Pärnu lahes mere isepuhastumisvõime filtreerides iga päev läbi väga suuri veemasse ja hoides sellega eutrofeerumise kontrolli all. Nüüd on tarvis sama hea keskkonnaseisundi saamiseks oluliselt rohkem vett puhastada. „Ehk siis me peame rohkem panustama vee puhastamisse – see ongi võõrliikide reaalne kulu ühiskonnale, aga mitusada miljonit see ühiskonnale maksab, ei tea veel keegi. Aga keegi meist ei taha ka, et Läänemeri totaalselt hävineks, sest turismivaldkond, kalandus ja laevandus on kõik sellega tihedalt seotud,” nendib Kotta.
Sama mõju on avaldamas ka ümarmudil. „Musta ja Kaspia mere regioonist pärit ümarmudila puhul on näha, kuidas nad liiguvad, nagu rohutirtsuparv, mööda merepõhja, söövad kõik ära, mis vähegi süüa kõlbab ja lähevad järgmisse kohta. Nad sigivad tihedamini kui kohalikud sarnases nišis olevad kalaliigid ja läbi sigimissurve tõrjuvad välja kohalikud. See, et nad söövad merepõhja tühjaks, tähendab rannikumere isepuhastumisvõime vähenemist. Uued kiskjad vabastavad merepõhja loomadesse ladestunud toitained veesambasse ning veeõitsengud muutuvad võimsamateks,” räägib Kotta.
Võõrliigid satuvad uutesse asupaikadesse tihti just laevadega. Laeva keres asuvad mahutid, mis pumbatakse täis merevett. Sinna satuvad kalad, krabid, taimed ja sete. Kotta sõnul kehtib seaduspärasus, et 10% kõigist liikidest, kes satuvad mahutisse, jäävad merereisil ellu. Neist omakorda 10% jääb ellu uues keskkonnas ja neist 10% kujuneb probleemseteks liikideks. Kuivõrd laevaliiklus on aja jooksul läinud intensiivsemaks ja kiiremaks, elab ka üha rohkem liike laevareisi üle ja jõuab uutesse asupaikadesse.
Rändkrabi
Niimoodi on Läänemerre jõudnud ka rändkrabi, kes on eripärane selle poolest, et varem polnudki Eestis ühtegi krabiliiki, kes suutis sigida. Ta on maailma 20 kuulsaima võõrliigi seas, kes on levinud kõigile kontinentidele. Peamiselt elutsevad rändkrabid siinmail Liivi lahes. „Pärnu lahe piirkonnas võib ühe ruutmeetri pealt leida kuni sada krabi – nad on pisikesed, umbes ühe euromündi suurused ja süüa kahjuks ei kõlba,” räägib Kotta. „Ümarmudila puhul on jällegi hea uudis, et tegu on päris hea söögikalaga, grillimisel-suitsutamisel saame väga meeldiva toiduelamuse.” Niisiis saab Kotta sõnul panustada igaüks Läänemere puhastusse, püüdes ümarmudilaid. Ümarmudil on leidnud tee ka siinsete kalade toiduahelasse. Näiteks on mõnel pool 70% ahvena toidust ümarmudil.
Mis on lahendus? Ümarmudila, rändkrabi ja teiste vees elavate võõrliikide levikut on väga keeruline takistada. Pigem tuleb ökosüsteemil nendega kohaneda – aja jooksul õpivad röövkalad ja -loomad võõrliike sööma ning vähendavad ka võõrliikide arvukust, selgitab keskkonnaameti jahinduse- ja vee-elustiku büroo juhataja Aimar Rakko. Ümarmudila arvukust saab vähendada teda kalastadas. Mudakrabiga on olukord keerulisem, sest toiduks tarvitamiseks on ta liiga väike ja spetsiaalselt teda ei püüta. „Kaudselt saame aidata kaasa ka röövkalade arvukuse suurendamisele, kes siis omakorda mudakrabist ja ümarmudilast toituvad. Näiteks ongi Keskkonnaametil praegu käsil koha kunstkoelmute rajamise projekt Pärnu lahes – 2018. aastal paigaldati Pärnu lahte 660 ja tänavu 1140 tehiskoelmut, mida hoitakse vees maist juuni lõpuni,” selgitab Rakko.
Kormoranid
Kormoranid on juba mõnda aega Eestis elutsenud võõrliik. Nad on Eestis elanud ka sajandeid tagasi, kuid Kotta sõnul oli tegu geneetiliselt teistsugust päritolu lindudega. Praegu on nad üks levinumaid merelinde Eestis.
Aldo Koppel märgib, et sel aastal on Ida-Virumaal eriti palju kormorane – pärast lõhemaimude laskmist Purtse jõkke saabus sinna sajapealine parv. Linnud lendavad kalastuspaadil oleva kasti juurde ja taovad sinna sisse püütud kalad katki.
Masskalade, näiteks kilu ja räime püügis ei suuda kormoranid inimesele konkurentsi pakkuda, aga teiste kalaliikide puhul on kormoranide mõju oluline, kinnitab Eschbaum. Näiteks söövad kormoranid värske raporti järgi Läänemerest samas suurusjärgus angerjat kui inimesed püüavad. „Angerjas on jällegi üks liik, kellel praegusel ajal terves Euroopas läheb väga kehvasti,” märgib ta.
Eschbaum on aastaid kormorane uurinud. Uuringute käigus vaatlesid nad kormoranide igal hommikul välja oksendatud tompude sisu. Seal on seedimatu osa toidust, kus on luud. Luude järgi määrasid uurijad kalad ja said teada kormoranide menüü. „Paljude liikide osas kormoranid sõid rohkem kui kalurid püüdsid, Väinameres näiteks lutsu ja koha. Juba tol ajal, aga toona oli kormorane veel vähe, nii et ma arvan, et praegu on olukord veel kehvem.”
Eestis pole õnneks olukord nii hull kui näiteks Poolas, kus kormoranikoloonias võib olla 10 000 lindu. „See on päris võigas vaatepilt, kuidas nad männimetsades vampiiriparve kombel oma aega ootavad. Sellist olukorda meil veel õnneks pole, aga lokaalselt võib see probleem olla suur, sest nad kujundavad oma tegevusega ümber elupaiku ja paljud laiud on muutunud elamiskõlbmatuks teistele liikidele.” Lindude väljaheide on nii happeline, et kõik, mis nende alla jääb, hävib.
Teadlased on uurinud kormoranide mõju lokaalselt, näiteks mõjutavad linnud kalavarusid oluliselt Käina lahes. Siinsed teadlased teavad aga teiste riikide kogemuse põhjal, et asi võib veel hullemaks minna. „Taanis on mõnes kohas vähenenud lesta arvukus sada korda,” ütleb Markus Vetemaa. „See tähendab, et kala sisuliselt enam pole. Eestis oli see aasta esimene, kui kormoranid asusid ka merelt jõgedele. Teistes Läänemere riikides on nad juba ammu ka jõgedel.”
„Võib öelda, et nad mõjutavad kõiki kalu. Kõige rohkem armastavad nad põhjaeluviisiga kalu, näiteks emakala ja ümarmudilat. Kui nad räime söövad, siis pole tõesti lugu, sest see on ainus kala mida meil on tõesti piisavalt, aga rannameres söövad nad kõike muud ka,” sedastab Vetemaa.
Mis on lahendus? Kormoranide arvukuse ohjamiseks on proovitud näiteks kormoranijahti ja munade õlitamist. Need tegevused pole aga vilja kandnud ning tuleb leppida, et kormoranidega on väga keeruline võidelda.
Ühe õnn on teise õnnetus: arvukaks muutunud hülged kiusavad kalureid
Kui umbes sada aastat tagasi oli Läänemeres kuni 100 000 hüljest, siis 1970. aastatel vähenes nende arvukus 5%-ni esialgsest. Põhjus oli intensiivne küttimine ja saastatud meri – näiteks takistas nende sigimisvõimet putukamürk DDT. Praeguseks on hallhüljeste arvukus taastumas – neid on umbes 40 000 ja kasvab 5-6% aastas.
Kui Imre Kivi hommikul võrke veest välja võtab, leiab ta eest üksikud kalad, ja neil vähestelgi on päid otsast hammustatud. Iga mõne meetri järel laiutab võrgu sees suur auk. Kuigi Kivi oli üsna veendunud, et praegusel ajal hülgeid veel ei ole, siis öösel on keegi kõvasti võrke retsimas käinud. „Siit võib vabalt läbi marssida!” tõstab ta lõhkise võrgu enda ette. „Täitsa korras võrgud olid ja järel pole mitte midagi. Ma vaatasin küll, et kalal on hambaaugud sees.” Õnneks on Kivil vees ka mõrd, millest saab paadipõhja paraja portsu säinast ja muud head-paremat raputada. Tegelikult on targematel hüljestel kombeks ka mõrrasuu ees oodata ja kala ise ära süüa, aga seekord pole seda õnneks juhtunud. „Igal pool, kuhu lähed, on hüljes sul ees. Lõhub püüniseid, ajab kala laiali. Ta on 24 tundi mul kannul. Ma panen võrgud viieks tunniks merre ja lähen ära, aga hüljes jääb ikka siia toimetama.”
Vetemaa kirjeldab, et hülged polegi inimestele toidukonkurendid, kes sööksid meie eest kala ära, kuivõrd nii viigri kui hallhülge tähtsaim toit on räim, keda jagub Läänemeres küll. „Uuringud näitavad, et individuaalsed isendid on erineva toidueelistusega ja mõnes piirkonnas söövad loomad ka kalurite saakidega võrreldavas koguses turska, lõhet ja siiga, kes on kõik väga kallid kalad,” möönab ta, „ent hüljestega seotud probleemid on siiski mujal,” viitab ta püünistesse jäänud toidu ärasöömisele.
Ainus võimalus hülgeid püünistest eemale ajada on hülgepeletid, mis maksavad kuni 10 000 eurot. Peletite ostmiseks saab taotleda toetust, nagu tegi ka Aldo Koppel. Kalamehe sõnul ronib „mõni kurt” aga ikkagi võrkudesse.
Mullu ajakirjas Ambio ilmunud uuring rõhutab, et kuigi kalavõrkudesse jäävad hülged ärritavad kalureid, väheneb kalade arvukus eelkõige kliimamuutuste ja merereostuse tõttu ning hülged kalavarude tõsist ohtu ei kuluta. Artikkel toob välja, et hülged söövad praegu 75 000 tonni kala, mis on umbes üheksa korda vähem kui inimesed. Seega võiks hüljeste arvukus kasvada kolm korda, enne kui nende mõju kaladele oleks suurem inimeste ja keskkonnareostuse omast. Eschbaum märgib jällegi, et räim ja kilu moodustavad üle 70% Läänemere kalasaagist ja hülged neid liike ei mõjuta, kuid kui looma arvukus kasvaks kolm korda, oleks neil kindlasti mõju paljudele vähem arvukatele liikidele, lisaks tähendaks see võrguga kalapüügi lõppu.
Kui hallhüljes on nii arvukas, et põhjustab kaluritele peavalu, siis viigerhülge seis on kehvem: nende arvukus on palju väiksem. Viiger poegib jääl, kuid korralikku merejääd on soojema kliimaga jäänud väheks. See-eest on Eestis ja mujal tehtud uuringud näidanud, et viigrit satub kaaspüüki üha harvem.
Aga milline on hüljeste tervis? Rootsi teadlaste värske uuring näitab, et hülged ja tursk ehk toiduahela tipus asuvad kiskjad kaotavad kaalu. Hülged söövad heeringat, kes omakorda toitub põhjaloomadest – neid on aga jäänud vähemaks. Teadlased seostavad põhjaliikide kadumist ja seega ka hüljeste kehva tervist kliimamuutuste ja eutrofeerumisega, mis on tekitanud suured hapnikuvaesed alad.
Vetemaa lisab, et tursa halb tervislik olukord tuleb muuhulgas ka hallhülge levitatavast maksaparasiidist. „Kuna hülged on levinud ka tursa peamisele elualale lõunapoolsesse Läänemerre, siis on seal suur osa turskasid väga halvas seisus maksaga. Rahvusvaheline mereuurimisnõukogu tõi 2019. aastal aruandes välja, et kalad ei kasva normaalselt ja osa sureb. Ühe põhjusena toodigi välja hüljeste kasvanud arvukus. Nõnda et kõiges pole süüdi „inimese ahnus”.”
Mis on lahendus? Kalurid kasutavad hülgepeleteid. Ent see on nii kulukas, et tasub ära üksnes siis, kui kalur saab kalapüügist oma põhitulu. Eesti mereinstituut tõdes 2013. aasta aruandes, et kuna suur osa hülgekahjustusi on seotud probleemsete isenditega, enamasti vanade isahüljestega, tuleks ka Eestis hakata Soome ja Rootsi eeskujul selliseid isendeid jahtima.
Kalurite põhihäda on bürokraatia
Imre Kivi lapib võrku, mille hülged on auklikuks rebinud ja milles on vaid üksikuid kalu. Ta ütleb, et kuigi looduses teevad elu kibedaks linnud-loomad, kes kala ära napsavad, on põhihäda ikkagi riiklik bürokraatia.
Iga püütud kala tuleb kirja panna ja kuna Kivil on kalapood, peab ta kala iseendale müüma ja kokkuostjana kõik kalad uuesti dokumenteerima. Aruanded tuleb kolme päeva jooksul ministeeriumisse saata. Seda, et keegi võiks tänapäeval kalameheks hakata, on raske ette kujutadagi. „Peab olema kalalaeva registris olev paat, mis maksab koos mootoriga umbes 5000 eurot. Mootoriga on vaja osta kilovatid, mida on vaja vähemalt 15–150 eurot kilovatt. Võrguga püügiks on vaja vähemalt kümme võrguluba. Üks ajalooline võrgupüügiluba maksab 1000 eurot, võib-olla saab natuke odavamalt – kokku umbes 8000 eurot. Võib-olla on vaja mõrd vette panna, mõrraluba maksab umbes 3000 eurot, mõrd 6000–7000 eurot. Vaja läheb ehk kümmet võrku, võrgu hind on umbes 40 eurot, kokku 400. Kalameheks hakkamiseks peab tegema kutseeksamid, mis maksavad, ja paadijuhiluba – neid asju on lõputult. Siis hakkad aruandlust pidama, kui palju ja kus püüdsid. Inspektorid vaatavad, et ahhaa, üks alamõõduline kala! Riigile tarvis ka natukene anda. Selleks peab olema üks töökoht, kui mitte kaks, kui kalamees tahad olla.”
Aga kalamehe elu on ka mõnus – eriti Väinameres, kus kala veel jagub, teravad lained kohisevad ja ümberringi on kaunid vaated laidudele. „Ohhoo, tänane päev on korda läinud! Sellist asja pole ammu näinud!” naerab Kivi südamest ja nopib võrgust väikse särje. „Ei häiri neid, et nad said väikse särjepoja vaid,” laulab ta. „Laseme ta lahti – tule tagasi, olgu teid palju!”
