Tähtis on ühtlasi hinnata, kuidas riigi tasemel asjaga tegeletakse ja millised ülesanded on riik endale kaitsealustes valdkondades seadnud. Et ei juhtuks nõnda nagu omaaegses vemmalvärsis: „Meid kaitsja kaitses häda eest, kes kaitseb nüüd meid kaitsja eest?”

Vene aeg ei jätnud meile päranduseks palju puutumata loodust ja muistiseid mitte suuremeelsusest ega kõrgest kultuuriteadlikkusest, vaid eelkõige seetõttu, et oli majanduslikult vähevõimekas. Suur osa Eestist (ligi 30%) kuulutati keelu- või piirangualaks (nt piiritsoonina, sõjaväeterritooriumina) okupatsiooniaja riikliku domineerimispüüde tõttu.

Looduskaitse ja kultuurilisi piiranguid seades on ka iseseisev Eesti riik olnud hüperaktiivne. Siiani on näha, et piiranguid ollakse altid seadma ja võib täheldada, et mahult ligineme proportsionaalselt Eesti NSV olukorrale.