Adik Levin: Annabeli ravim on ülikallis, sest ravimitööstus pole küllalt eetiline

Mitmed keerulised haigused on saanud ravimi, kuid need on nii kallid, et heategevusfondide abita suudavad vaid väga vähesed neid osta.

Viimastel aastatel on SA Tallinna Lastehaigla Toetusfondi poole hakanud pöörduma üha rohkem ja rohkem nii haigete laste vanemaid kui ka arste, et saada raha ülikallite ravimite ostuks. Näiteks praegu toetab meie fond õde ja venda, kellel on geneetiline haigus, mille aastane ravi maksab üle 300 000 euro! Meie ühiskonnas leidub väga vähe inimesi, kes suudaksid lapse ravi eest igal aastal selliseid summasid maksta.

Ühest küljest on loomulikult väga positiivne, et tõenduspõhine meditsiin on viimasel kümnendil teinud suuri edusamme ja töötanud välja keeruliste haiguste ravimeid. Arenevad meditsiini need harud, mis tõotavad täita farmaatsiafirmade aktsionäride huvi suurt kasumit teenida. See on ka loogiline, kuna selleks, et sünteesida või luua uus ravim või uus tehniline meditsiinivahend, on vaja investeeringuid, mis võivad küündida miljarditesse dollaritesse või eurodesse. Iga firma soovib investeeritud raha kiiresti tagasi teenida, mistõttu krutitakse uute ravimite ja aparatuuri hind taevasse.

Vähe erapooletuid uuringuid

Alati on nii, et uut ravimit turule tuues avaldatakse ka ravimiuuringute tulemused. Sellised uuringud tõestavad tavaliselt, et see ravim on efektiivne. Mina soovitan alati uurida, kes on uuringut rahastanud. Kui rahastaja on sedasama uut ravimit tootev firma, peab alati tekkima kahtlus, kas uuring on ikka objektiivne ja tõenduspõhine, kuna see on ju huvide konflikt. Tavaliselt puuduvad uute ravimite puhul erapooletud ehk palju objektiivsemad uuringud.