See oli kaks aastat tagasi, 2017. aasta suvel. Mäletan seda tunnet hästi. Olin just kolinud Tallinna ega olnud harjunud sellega, et suvel välja minnes peab iga päev ikka võtma kaasa jope ja vihmavarju. Ma polnud harjunud sellega, et taeva värv muutub sagedamini kui kõige kapriissema kaunitari tuju. Aga kõige suurem vahe võrreldes Moskvaga oli minu jaoks see, et tänavad on väga vaiksed. Inimesi peaaegu ei ole, eriti nädalavahetustel.

Aga üks päev oli teistsugune. Kreutzwaldi tänavat pidi Narva maanteele saamiseks pidin nagu Moskvaski muskliliste selgade vahelt läbi trügima ja astusin õige mitmele hipsteriketsides jalale. Aga ma murdsin läbi. Ja nägin kirevat rahvarõivastes inimeste rongkäiku. Nad sammusid oma kodukandi lippude lehvides ja laulu saatel. Iga mööduv noorte poiste ja tüdrukute rühm laulis mingit oma, aga pealtvaatajatele tuttavat laulu. Olin sattunud noorte laulu- ja tantsupeo „Mina jään” rongkäigule.

Venemaal olen ma harjunud hoopis teistsuguste rongkäikude ja paraadidega. Need on kas sõjaväelised, nagu 9. mai paraad – mürisevad tankid, hirmuäratavad kanderaketid, hoolitsetud väljanägemisega dessantväelased sinistes barettides (räägitakse, et nad suudavad peaga telliseid purustada) – või spordivõistluste avapidustused, mis on ainult olümpiamängudel ilusad.