Minu arm - kamaluga draamat ja punavad pihlapuud
Seekordne XX juubeli tantsupidu on pühendatud Eestile: nii inimestele, kes siin sammudes on minevikku loonud või tulevikku rajamas, kui ka siinsele maapinnale: selle hingele, mis peidab end rohukõrtel, kibuvitsaõies või pihlapuu oksal.
Pihlakamarja magusalt mõrkjas maitse saadab meid meie igapäevas. Selle aasta tantsupeo repertuaaris tantsiti välja nii päike, positiivsus, rõõm ja mängulust kui ka pikne, keravälgud ja mustad maod. Külvati, kedrati, loitsuti, lennutati puulaaste, keereldi ja pööreldi. Tantsiti heinamaast, rannamaast, metsamaast, soomaast ja maa hingest. Variatiivsust oli sel tantsupeol tõepoolest hulgaliselt: leidus nii akrobaatilisust ja kaunilt kaugustesse ulatuvaid baleriini käsi kui ka pärimuslikku maagilist pöörlemist ja meditatiivselt orgaanilist sammumist.
Viimane tuli eriti hästi välja Heino Aassalu lavastatud versioonis pärimustantsust “Targa rehealune”, kus 960 naise sünkoonsed sammud tõid kananaha ihule. Tantsupeo viimane tantsude plokk, mis rääkis maa hingest, mõjuski kõige võimsamalt.