AUTORIKÜLG | Kadi Raal: patrioot, vimma ja vastandumiseta

Eestlus ei ela ega püsi sellest, et lubame vajadusel taas Lasnamäe peatada, keerame ukse lukku, jätame võtme ka igaks juhuks ette ning umbusaldame kõike ja kõiki

Eestlust on võimatu lause-paariga kokku võtta. Kui keegi seda üritakski, ei tuleks selle üle puhkenud riidu ilmselt kaua oodata. Rahvuslus on oma olemuselt keeruline ja emotsionaalne teema. Humanitaar- ja sotsiaalteadustes on rahvuslusel kaks võimalikku definitsiooni: esimene on poliitiline ning tähistab ühise territooriumi ja valitsusega inimesi riigis; teine määratleb etnilist rahvuslust. Viimase all peetakse silmas ideoloogiat, mida on kujundanud ja vorminud nii ajaloolised kogemused kui ka poliitilised ja kultuurilised traditsioonid (kombed, folkloor, usk jm).

Meie minevik on kirju ja selles ei napi süngeid peatükke. Pole tarvis kaugele vaadata, möödunud sajand oli rõhuv, täis sõdu, kaotusi ja võõrast võimu. Sestap on loomulik, et palavalt armastatud isamaalistes lugudes laulame muu hulgas sakste suremisest ja mõisate põlemisest, kõige võõristava vastu võitlemisest ning paisest paesel pinnal ja sihituna hulkuvast migrandist. Neis lauludes on trots ja vimm (okupatsioonivõimu vastu), rahulolematus, vastandumine ja sõjakus.