Riina Solman: miks sotsiaaldemokraadid tegelikult nimeseaduse eelnõu heaks ei kiitnud?
Esimesel kooskõlastusringil olnud nimeseaduse eelnõu tekitas ühiskonnas elava arutelu ning see on igati tervitatav. On täiesti loomulik, et nimedega seonduv, mis puudutab tegelikult ju iga inimest, on kutsunud esile erinevaid arvamusi ning see ongi olnud ka üks selle eelnõu avalikule arutelule saatmise eesmärk.
Küll aga tuleks selle arutelu puhul, nii nagu iga arutelu puhul, pidada kinni ausa diskussiooni reeglitest, et ei avaldataks valefakte või pooltõdesid või küsitaks alati ka teise osapoole arvamust. Kahetsusväärsel kombel ei ole nimeseaduse eelnõu teemalises diskussioonis alati nendest reeglitest kinni peetud.
Kui 12. juulil ilmus Delfi portaalis artikkel „Nimeseaduse eelnõu ei saanud mullu siseminister Andres Anvelti heakskiitu", olid selle heakskiidu saamatajäämise põhjusteks siseministri endise nõuniku Kristeni Kanariku sõnul nimeseaduse võimalik konflikt kehtiva õigusruumi ja praktikaga ning selle sobivus avatud ühiskonda. Välistamata küll mingeid sisulisi motiive tuleb siiski tõdeda, et nimeseaduse eelnõuga tegeldi siseministeeriumis veel 2018. aasta sügiselgi küllaltki jõudsalt ning eelkõige oli põhjuseks, et seda kooskõlastamisele ei saadetud, ikkagi lähenevad riigikogu valimised, mis kallutas otsuse selle kasuks, et mitte tulla välja ühiskonnas võimalikku vaidlust tekitava teemaga.
Pedofiilidel endiselt võimalus
Teisalt oli ka selge, et eelnõu ei jõua enam riigikogus ära menetleda ning just sellele on otsene viide ka 18. novembril 2018 „Postimehes" ilmunud artiklis „Pedofiilid saavad endiselt nime vahetada, kuid mitte kauaks", kus rahvastikutoimingute osakonna juhataja ütleb, et peagi saab selline ebaõiglane nimevõtt piiratud. Täna saame tõdeda, et tollaste otsustuste või otsustamatajätmiste tulemusena on nimeseaduse sätted, mis pedofiilidel ja teisi raskeid kuritegusid sooritanud isikutel nime vahetamise keelaks, siiani vastu võtmata.
Nimeseaduse eelnõuga tegeldi edasi ka pärast Andres Anvelti tagasiastumist tema ametijärglase, samuti sotsiaaldemokraadist siseministri ametisoleku ajal. Ka siis oli siseministri nõunikuks Kristen Kanarik, kes poliitikutest ainsana on Delfis ilmunud loos sõna saanud.
Ja juba käesoleva aasta esimestel kuudel said mitmed organisatsioonid mitteametlikult eelnõu kohta oma arvamust avaldada. Seda on ju kinnitanud tänavu juunis oma Eesti Päevalehe artiklis ka võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta, tõdedes, et „esimest korda saadeti uue nimeseaduse eelnõu arvamuse avaldamiseks laiali tänavu aasta alguses."
Miks tahavad end distantseerida?
Seega ei saa ma kuidagi võtta endale seda au, et alles mina rahvastikuministrina võtsin sahtlist välja eelnõu, mida sotsiaaldemokraatidest siseministrid ei soovinud menetleda. Õieti ei saa ma isegi aru sellest, miks sotsiaaldemokraadid soovivad sellest eelnõust sedavõrd distantseeruda, sest lisaks raskeid kuritegusid toime pannud isikute nimevahetuskeelule sisaldab eelnõu veel tervet hulka muudatusi, mis on suunatud eesti nimetraditsiooni hoidmisele ja kaitsmisele.
Ükski eelnõu ei ole ideaalne ning selleks eelnõude kooskõlastusringid ongi, et saada tagasisidena märkusi ja ettepanekuid, mida paljude eelnõude puhul on nende koostajatele saadetud oluliselt rohkem ja kriitilisemaid kui on olnud nimeseaduse eelnõu puhul.
Delfi artiklist jääb mulje, nagu oli kõigi institutsioonide poolt saadetud tagasiside sisuks viitamine eelnõu „kitsaskohtadele", kuid väga mitmed nendest olid täiendavad ja igati konstruktiivsed märkused ja ettepanekud, millega on võimalik arvestada ja mis teevad eelnõu paremaks. Mainida võiks sedagi, et lisaks enamusele ministeeriumidest toetab ka näiteks Eesti Naisteühenduste ümarlaud nimeseaduse eelnõu siseministeeriumi poolt esitatud kujul.
Olen samuti osapool
On omajagu üllatav, et erinevalt ühe sotsiaaldemokraadist poliitiku arvamuste kõrval ei ole siseministeeriumist saadetud mitmeid vastuseid Delfi küsimustele siiani kajastamist leidnud ning rahvastikuministri kui ühe osapoole poole, küsimustega üldse pöördutud. Andsime juba rohkem kui nädalapäevad tagasi teavet ka riigikogu poolt vastu võtmata jäänud kooseluseaduse rakendamise seaduse eelnõus sisalduva olulise tõsiasja osas, mis on jäänud avalikkusele edastamata. Nimelt kirjutasid selle eelnõu algatajad, kes teatavasti olid kooseluseaduse vastuvõtmist toetanud poliitikud, eelnõus sõnaselgelt, et „kooselulepingu sõlmimisel säilitab isik senise perekonnanime", rõhutades täiendavalt veel ka seletuskirjas, et „perekonnanime muutmisel ei ole isiku soovil võimalik perekonnanimena saada elukaaslase või teise registreeritud elukaaslase perekonnanime".
Me teame, et kooseluseadust toetanud poliitikud, vähemalt enamus nendest, väljendasid väga selgelt seda seisukohta, et registreeritud kooselu ei ole sama mis abielu ning kindlasti on asjakohane ja põhjendatud säilitada erinevused abielu ja registreeritud kooselu vahel. Ma ei suuda meenutada meediast mitte ühtegi kriitilist sõna tollal selle eelnõu algatanud poliitikute suhtes. Vastupidi - pidevat kriitikat pälvis see, et miks kooseluseaduse rakendamise seadust vastu ei võeta.
Mina samasoolisi paare ei kiusa
Olen pidanud nüüdseks juba nädalaid lugema ja kuulama arvamusi, et ma kiusan taga samasoolisi paare. See ei vasta tõele. Nimeseaduses olev piirang teise elava inimese perekonnanime saada puudutab nii erisoolisi kui ka samasoolisi kooselupartnerid, samuti lihtsalt vabaabielus elavaid inimesi. Ka teiste riikide nimeseadustes (Soome, Rootsi, Taani) on sarnaseid piiranguid. Abielus olevaid inimesi on Eestis teistest kooseluvormidest erinevalt koheldud ka muudes seadustes, kuivõrd abielul on meie ühiskonnas eriline staatus.
Ajakirjanduses ilmunud tagasisidest võib aga kujuneda juba mulje, justkui peaks nimeseadus olemagi kooseluseaduse rakendusakt. Loodetavasti siiski suudab sotsiaaldemokraatide uus esimees üsna läbinähtavat sotsiaaldemokraatide ühe huvigrupi tööriistaks olemist pisut tagasi tõmmata. Rohkem tervet mõistust ja ühiskonna tervikhuvide mõistmist oleks Eestile täna hädavajalikud.
