Pidin mõned päevakesed tagasi Jaani kiriku man kõnnitee pääl äärepealt jalgratta alla jääma. Mitte selle ühiskondliku, vaid eraomandis oleva alla. Pääpõhjus seisnes asjaolus, et jalgrattur üritas viibida kahes reaalsuses korraga: füüsiliselt siinses, aga silmitsi ja ajuti (sõnast aju) virtuaalses. Minu võimalused eest ära saada oleksid olnud: a) ronida kiviseinast üles, b) hüpata imelise graatsiaga üle teeveerde pargitud autodest. Õnneks päästis mind hullemast mu koolitatud hääl. Jalgrattur naasis reaalsusse. Noh, vabandust olnuks ilmselt palju loota – vahtis mind kui sõgedat ja väntas edasi.