"Lõvikuningas". Mitte armas loomafilm, vaid võlts melodraama

Fotorealistliku tehnika kasutamine „Lõvikuninga” uues versioonis on küll äge, aga loole see midagi juurde ei anna.

Mitte et ma internetiportaalides ühele või teisele asjale antud reitinguid jälgiksin, aga „Lõvikuninga” puhul jäi see kuidagi silma: loodetud kassahitile oli ühes peamises rahvusvahelises filmiportaalis Rotten Tomatoes antud 10 maksimaalsest punktist keskmiseks hindeks vaid 5,3.

Kuigi animatsiooni esmavariant on 1994. aastast olnud erakordselt edukas, ei leia täna Eestis esilinastuvast uuest versioonist algse filmi lapselikku siirust. Uuenduslik loodusfilmilikku muljet tekitav animatsioonitehika on filmi ainus huvipakkuv aspekt.

Pildi visuaalselt suur realistlikkus muudab aga loo ebausutavaks ja arusaamatuks, „Vapraid ja ilusaid” meenutavaks võltsilt mõjuvaks melodraamaks, mis levitab ammu ajale jalgu jäänud seisukohti meeste ja naiste suhetest, võimuvahekordadest ja eluvalikute põhimõtetest.