New Yorgi moetööstuses koges kunstnik omal nahal, kui lihtsasti võidakse noort tüdrukut ära kasutada. Kes ei tahtnud maksta, kes manipuleeris millegagi, kes lubas nullida tema tuleviku moetööstuses. „Ja need 14-aastased modellid, kes peavad olema ühtäkki täiskasvanud... Isikliku kogemuse tõttu oli noorte naiste võimestamine mulle väga oluline teema,” sõnab ta. Paar aastat tagasi, jõuluööl, helistas talle kunagine korterinaaber New Yorgist ja küsis, kas Anrike tahaks temaga Liibanoni pagulaslaagrisse vabatahtlikuks tulla. Mõte langes viljakale pinnasele.

Paar aastat tagasi, jõuluööl, helistas talle kunagine korterinaaber New Yorgist ja küsis, kas Anrike tahaks temaga Liibanoni pagulaslaagrisse vabatahtlikuks tulla. Mõte langes viljakale pinnasele.

Anrike ütleb, et oli Liibanoni jõudes väga naiivne, poliitikast ei teadnud midagi. „Vanaema naerab ikka, et raske on uskuda, et ma tean, mida tähendab sõna „peaminister”,” muigab ta. Süürias toimuvat oli ta aga jälginud kasvava õudusega. „Tänapäeval on meil internet ja me saame sisuliselt live’is näha, mis seal toimub. Kuidas on võimalik, et inimesed lihtsalt kehitavad õlgu? Olukorras, kus me oleme ajaloos juba näinud, kuhu sellised asjad välja viivad?”

Ta läks Beirutis asuvasse Shatila pagulaslaagrisse vabatahtlikuks. Ruutkilomeetrine ala, mis loodi 1949. aastal, mahutamaks 3000 Palestiina põgenikku, peab Süüria sõja tõttu pakkuma peavarju 40 000 inimesele. „See on slumm, rõve koht. Ma ei kujuta ette, kuidas keegi suudab seal elada, aga palestiinlastel ja süürlastel ei ole teist valikut,” kirjeldab Anrike.

Ruutkilomeetrine ala, mis loodi 1949. aastal, mahutamaks 3000 Palestiina põgenikku, peab Süüria sõja tõttu pakkuma peavarju 40 000 inimesele.

Kõige hullem on see, et midagi ei näi edasi liikuvat. „Nägin, kuidas üks umbes 90-aastane palestiinlanna lapselastel koolis järel käis. Ta oli umbes 20, kui ta laagrisse pandi, kindlasti lootis ta sealt ühel päeval pääseda. Nüüd sureb ta ilmselt sealsamas, olles näinud laagris üles kasvamas nii oma lapsi kui ka lapselapsi,” toob Anrike näite. Tagasi koju minna on neil inimestel peaaegu võimatu. Oma riiki nad usaldada ei saa. Millised oleksid üldse valikud?

Riigist lahkunud inimesi peetakse Süürias enamasti riigireeturiteks, ent lahkumiseks on selged põhjused, eelkõige oht elule. Paljud mehed on Süüriast põgenenud sõjaväekohustuse tõttu. Sellel ei ole mingisugust pistmist patriootlikkuse ja oma riigi kaitsmisega. „Kui sa ei lähe, pannakse sind vangi ja perekonda piinatakse või pereliikmed tapetakse. Kui lähed, pead hakkama teisi süürlasi tapma,” teeb Anrike ilustamata kokkuvõtte.

Shatilas oli Anrikel ligemale sada 12–90-aastast õpilast, kellele ta iga päev inglise keelt õpetas. Peale selle tegeles ta loomeprogrammiga, mille eesmärk oli inimesi aktiveerida. Ühel päeval anti õpilastele ülesanne joonistada teemal, kust nad tulevad. Tulemus sööbis mällu. „Peaaegu igal õpilasel oli ette näidata pilt, mis kujutas kedagi nutmas. Seal olid hauad, pommid…”

Mullu augustis läks Anrike uuesti vabatahtlikuna pagulasi abistama, sedapuhku Kreekasse ühte väiksemasse laagrisse, mida kohalikud kutsuvad Hiltoniks. „Seal on väikesed karavanid, kus inimesed elada saavad. Nad ei pea olema telkides vihma käes,” põhjendab Anrike sellist hüüdnime. Naistel ei ole laagris aga mingit tegevust. Lihtsalt ringi jalutada pole turvaline.

Laagri kunstiprojekti toimumiskohaks sai üks karavan. Iga päev üritas sellesse väiksesse ruumi trügida ligi 50 inimest.

Laagri kunstiprojekti toimumiskohaks sai üks karavan. „Iga päev üritas sellesse väiksesse ruumi trügida pea 50 inimest. See oli vahva, sest kui tüdrukud tuppa astusid, rääkisime ikka igapäevaasjadest: meigist, kuttidest. Ja tantsisime,” kirjeldab Anrike. Et lootust säilitada, on hetked, mil saab olla lihtsalt tavaline tüdruk, laagri naistele eluliselt olulised.

Möödunud aasta lõpul tuli koostöös MTÜ Eesti Pagulasabiga mõte teha kunstiprojekt ka siinsete pagulasnaistega. Pagulasabi tegevust oli Anrike juba mõnd aega jälginud. „Nad teevad Liibanonis nii head tööd! Naistega valmistatakse koos riideid, mehed renoveerivad mööblit. Sellest on tehtud äri, muidu telkides elavad inimesed saavutavad selle abiga mingisugusegi iseseisvuse. Ja see võikski ju humanitaarabi eesmärk olla,” arvab ta.

Veebruari lõpus algasidki kolm kuud kestnud töötoad. Neid tegi Anrike ise, mentoriks Nigeeriast pärit moekunstnik Dami Adeyemi, abiks tuli muu hulgas ka Pariisi moešõudel töötanud jumestuskunstnik Ellen Walge. Nädalavahetuseti said naised kokku, valmistasid riideid, läbisid meigikoolituse. Räägiti kunstnikest ja lugudest, mis peituvad kunstiteoste taga. Visandati storyboard’e ja filmiti videoid.

Projekti peamine eesmärk oli pakkuda psühholoogilist ja sotsiaalset tuge, võimestada osalejaid. Videod aitavad ka teadlikkust kasvatada. „Me näeme pagulasi piltidel pagulaslaagrites, aga need ei ole ju naturaalsed jäädvustused keskkonnast, kus need inimesed üles on kasvanud. Need olud ei ole kellegi jaoks normaalsed,” leiab Anrike.

Projekti käigus valminud videotest on YouTube’is nähtav näiteks süürlase Lana Ahmedi „Unveiled Heart”. On keeruline külmaks jääda, kui vaadata video tegemise ajal 13-aastase neiu tööd. „Ühel hetkel oled sa õnnelik tüdruk lõbustuspargis. Järgmisel hetkel ärkad üles ja avastad end metsast. Mitte kedagi teist ei ole ja sul on hirm. Kas õnnelik aeg oli vaid uni?” küsib Lana.

Anrike ütleb, et Eestis on palju paanikat nähtamatu vaenlase pärast, ent tegelikult võiks eestlane olla hoopis uhke selle üle, et on andnud uue võimaluse väga rasketest oludest tulnud inimestele. „Lana käib koolis, teeb filme, meil on vahva. Ta on olnud samas olukorras kui need inimesed, keda ma Liibanonis ja Kreekas olen näinud. Miks ei võiks Lanast ühel päeval saada Hollywoodi näitlejanna?” mõtiskleb Anrike

Fabritseeritud süüdistuste eest Venemaalt Eestisse. Hunteri lugu

Päris nime ja näoga Hunter avalikkuse ette ei tule. Sotsiaalmeediakontosid tal pole. See võiks tema elu ohustada, ütleb venelanna, kes praegu taotleb Eestis rahvusvahelist kaitset.

Venemaal muutus olukord tema jaoks ohtlikuks aastal, mis eelnes valimistele ja maailmakarikavõistlusele. Hunter töötas noortega. „Eesmärk oli nende silmaringi avardada. Organiseerisime spordivõistlusi, kontserte. Sellest piisas,” kirjeldab ta lakooniliselt. Tema tutvusringkond koosnes suuresti liberaalsemate vaadetega inimestest, aktivistidest, kelle puhul kardeti, et nad hakkavad ülemaailmset tähelepanu saavate sündmuste ajal Venemaa mainet rikkuma. Hunter ütleb, et riik fabritseeris sellal ligi 400 süüdistust, ennetamaks võimalikke ebameeldivusi. „Inimesi rööviti, piinati, sunniti iseenda ja tuttavate vastu tunnistusi andma,” kirjeldab ta. „Mõned kinni võetud inimesed olid ka tegelikult aktivistid, mõned korraldasidki lihtsalt spordivõistlusi, nii et ma ei saa isegi aru, miks.”

Samuti arreteeriti osa tema sõpru. Hunter sai teada, et on isegi sihikule võetud. „Sain inimõiguste organisatsioonilt tõendusmaterjale fabritseeritud süüdistuste kohta, millest selgus, et ka mina olin riigile ohtlikuks peetavate inimeste nimekirjas.” Ta põgenes Venemaalt.

Praeguseks on Hunter Eestis viibinud peaaegu aasta. Sellest suure osa veetis ta Vägeval asüülitaotluse kohta otsust oodates. „Olen õnnelik, sest leidsin kohalike seast head sõbrad, kes kaasasid mind sealsetesse tegevustesse,” ütleb ta. Nüüd elab ta Tallinnas, otsust veel ei ole, kodumaale tagasi minna oleks liiga ohtlik.

Hiljuti külastas Hunter Vabamu muuseumi. „Hakkasin nutma”, tunnistab ta. Nõukogude Liiduga seotud ajalookillud meenutavad talle praeguse Venemaa reaalsust. „Tundsin sidet Eesti 1940-ndatega. Muidugi ei ole praegu Venemaal ohvrite arv nii suur, aga see, kuidas inimesi on hakatud üha enam represseerima, tuleb liigagi tuttav ette,” nendib Hunter. „Isegi kui Venemaa tahaks teeselda, et on avatud riik, peaks ta minevikus tehtud vead omaks võtma. Vastasel juhul kordub kõik.”

Pagulasnaistele korraldatud kunstiprojektiga liitus ta lõputu ootamise ja tegevusetuse tõttu, mis oli saanud tema argipäevaks, kui ta ootas otsust rahvusvahelise kaitse saamise kohta. „Suurem osa aega oli pagulaskeskuses lihtsalt tohutult igav,” sõnab Hunter. Ta liitus kunstiprojektiga, ent pärast paari korda kaalus selle pooleli jätmist. „Enamik teisi osalejaid oli Kesk-Aasia riikidest ja neil oli palju ühist. Tundsin end liiga erinevana. Aga Anrike lõi meile ruumi, kus tundsime end turvaliselt ja kus oli hea end kunsti kaudu väljendada,” räägib ta.

Alustati samm-sammult. Naised hakkasid kostüüme õmblema, videoid kavandama. „Ma ei teadnud, et ma olen millekski selliseks võimeline! Sellest sai ka omamoodi psühhoteraapia, sest midagi kätega tehes lased mõistusel lõõgastuda. See on teekond tagasi normaalsusesse,” ütleb Hunter.

Tema video „Forest Sisters” on filmitud metsas ning inspireeritud metsavendadest ja sellest, et just Eesti metsade vahel hakkas ta uuesti oma elu üles ehitama. Hunter loodab ka oma edasise tegevuse kunstiga siduda. Vägeval jõudis ta kirjutada üksjagu laulusõnu ja peagi plaanib ta juba oma bändiga muusikat tegema hakata.

Eesti keel selgeks kuue kuuga. Süürlaste Lana ja Shiriin Ahmedi lugu

Süürlased Lana (14) ja Shiriin (18) tulid koos perega Eestisse aasta ja nelja kuu eest. Shiriin on vestluse ajal eesti keele tunnis, nende loost räägib Lana, pere neljas laps. Kokku on lapsi seitse. Eesti keele õppis Lana ära esimese kuue kuuga.

Ta mäletab Süüriast lahkumist siiani, ehkki oli toona vaid viieaastane. „Istusime elutoas, sõime, kui tuli minu isa ja ütles, et peame ruttu kodust lahkuma. Ühe meie naabri pea oli… oli katki tehtud,” ütleb Lana ja näitab sõrmega üle kõri tõmmates, mida see täpsemalt tähendab. Oli selge, et igal järgmine päev selles riigis on eluohtlik. Avatud oli ainult Türki suunduv tee. Perekond lahkus kiiruga ja võttis kaasa vaid hädapärase. Selle hulka ei kuulunud isegi tekid ja padjad.

Samal ajal lõhkesid piiri lähedal pommid. Türgis kolisid nad elama Izmiri linna, kus leidsid üürikodu. Seal veedetud kuut aastat näeb Lana helgetes toonides, ehkki seljavalude käes kannatava isa kõrval pidid suure pere elatamiseks tööle minema ka vanemad õed, kellest üks oli toona 12- ja teine 15-aastane. Tüdrukud töötasid kohalikus poes kassapidajana, koolitee jäi siis poolikuks. Lana õppis aga telekat vaadates ära türgi keele ja armus türgi teatrisse. Türgis oli tal ka üksjagu sõpru.

Vanema õe haigus sundis neid pärast kuut aastat uut kohta otsima, sest vajalikul tasemel meditsiiniabi polnud Türgis võimalik saada, küll aga Euroopas. Eestist ei olnud pere enne kuulnudki. Maad uurides kuulsid nad, et see on ilus, ehkki väga väike riik.

Eestis on tüdrukud saanud võimaluse kooliteed jätkata. Praeguseks 18-aastane Shiriin peab Türgis haridustee katkemise tõttu käima kuuendas klassis koos kuus aastat nooremate lastega. Selline olukord teeb mõistagi kurvaks, küll aga on lisanud motivatsiooni, et eesti keel väga hästi omandada. Selle ja suure töö abiga loodab ta läbida mitu klassi korraga.

Lana läheb sügisel viiendasse klassi ja ütleb, et kohati on tal koolis keeruline, näiteks loodusloo- või inimeseõpetuse tunnis. „Ma oskan eesti keelt, aga seal kasutatakse sõnu, mis tulevad natukene raskemini. Mul läheb nende õppimiseks veel veidi aega,” sõnab ta. Aga kuidas sõpradega on? „Koolis mul sõpru ei ole,” vastab Lana lihtsalt. Kõrvalt vaadates on seda keeruline uskuda. Lana on elav, nutikas, loominguline. Ta on avatud suhtleja, räägib araabia, kurdi, türgi ja eesti keelt, õpib inglise keelt, unistab näitlejaks saamisest. „Jah, see teeb mind kurvaks,” tunnistab ta.

Tema perekonda teeb aga eriti õnnetuks midagi nii argist nagu ühistransport. Lana selgitab, et mõnikord ei lase teised sõitjad bussis neid enda kõrvale istuma, on õelad. Sõna „pagulane” kasutatakse kui solvangut.

Kõige keerulisem on tüdrukute vanematel, sest neil on raskem keelebarjääri ületada. „Mu isa ütleb kogu aeg, et lapsel on lihtsam, sest keel tuleb kiiremini. Selle ajaga, kui lapsed suudavad meelde jätta viis või kuus sõna, suudavad ema ja isa õppida ühe või kaks,” selgitab ta. Kuid ka vanemad õpivad hoolega.

Anrike Pieli juhendatava kunstiprojektiga liitus Lana hoolimata sellest, et oli tollal veidi liiga noor, 13-aastane. Ent talle meeldib näidelda, seetõttu rääkis vanem õde Anrikega, kes Lana hea meelega kaasas. „Minu käest on küsitud, miks ma tahan saada näitlejaks, kui ma võiksin tulevikus saada õpetajaks või arstiks, millekski suuremaks. Aga ma arvan, et näitlemine ei ole vaid kellegi teise mängimine. See on võimalus oma tundeid väljendada,” ütleb Lana.

Just seda ta oma videos ka teeb. „Unveiled Hearts” (Gabriella Chloe ja Duncan Mortimeri laul, mis seal kõlab, on muide loodud koos sudaani põgeniku Omkaga) on video, mille idee tuli Lanalt ning mille peaosalistena astuvad üles tema ja Shiriin. „Loodan, et kui keegi seda vaatab, siis saab ta aru, kuidas võid ju unistada võimalusest olla lõbus, aga päris elus võib see olla väga raske. Keegi ei vali ju sellist elu.”