Eestlaste pensioniraha investeeritakse agaralt kliimamuutuse võimendamisse

Eestis ei leidu panka, kes poleks otseselt või kaudselt investeerinud suurima kliimajalajäljega ettevõtetesse.

Teises sambas on üle nelja miljardi euro eestlaste pensioniraha. Finantsasutused investeerivad seda aga ettevõtetesse, mis võimendavad kliimamuutust, näitab MTÜ Estwatchi raport.

Värske kodanikuühendus Estwatch, mis jälgib Eesti ettevõtete vastutustundlikkust, kasvas välja Uku Lillevälja magistritööst Rootsi Lundi ülikoolis. Uurimus vaatleb 23 pensionifondi, kuhu eestlased saavad oma teise samba raha koguda, ning neid haldavate finantsasutuste investeeringuid 36 ettevõttesse, mis on kliima suhtes ühed vastutustundetumad. Ettevõtete valim moodustati kahe kriteeriumi põhjal: kasvuhoonegaaside heitkogus ja kliimamuutusega seotud lobitööd.

Magistritöös jõuti järeldusele, et eestlaste pensioniraha on kaudselt investeeritud 35 või 36 sellisesse firmasse. Otseseid investeeringuid on meie pensionirahaga teinud Swedbank (16 ettevõttesse), SEB (seitsmesse) ja LHV (viite).

SEB varahalduse äriarendusjuht Peeter Schamardin rõhutab, et uurimuses toodud ettevõtted kuuluvad ühtlasi maailma väärtuslikumate sekka ja neisse on eri moel investeerinud paljud Euroopa ja Eesti pensionifondid. Ta ütleb, et SEB otseinvesteeringud neisse moodustavad vaid 1,8% panga progressiivse pensionifondi varadest ja teiste fondide puhul jääb see alla 1%. Teisalt möönab Schamardin, et kaudsete investeeringute puhul on panustamine suure ökoloogilise jalajäljega ettevõtetesse paratamatu.

Pole piisavalt oluline

Põhjuseid, miks pangad eiravad keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja ettevõtete juhtimispõhimõtteid ehk ingliskeelse lühendiga ESG-faktoreid, mis seavad keskmesse kestliku arengu ja eetilisuse, on erisuguseid. Finantsasutused ise toovad esile peamiselt selle, et Eestis ei peeta kliima- ja muid sotsiaalseid riske piisavalt oluliseks, et neile tasuks tähelepanu pöörata.

Näiteks LHV põhjendab, et riik on andnud pensionihalduritele mandaadi kasvatada eestlaste pensionivara võimalikult tootlikult ega ole seejuures sõnastanud keskkonna- ega sotsiaalseid piiranguid. „Loomulikult ei tähenda see, et me fondidega investeeringuid tehes ei mõtleks nende tagajärgedele või kaasnevale mõjule – alati mõtleme. Kui midagi läheb vastuollu LHV põhimõtete ja uskumustega, siis me selliseid investeeringuid ka ei tee,” ütleb panga kommunikatsioonijuht Priit Rum. „Kuid on tõsi, et LHV pensionifondide investeeringute hulgast leiab investeeringuid erisugustesse ettevõtetesse, mille mõju kliimale on samuti eri suurusega. Meie oleme valinud ettevõtteid selle alusel, et pensionikogujate investeeringud oleksid pärast kõiki kulusid võimalikult hea tootlusega.” Seda ootavad tema sõnul nii riik kui ka pensionikogujad.

„Eestis puudub igasugune nõudlus vastutustundlike investeeringute järele.”

„Eestis puudub igasugune nõudlus vastutustundlike investeeringute järele,” kommenteerib Uku Lilleväli, „sealhulgas kodanikelt ja finantsasutuste klientidelt, kelle raha investeeritakse, kodanikualgatustelt, mis kliimaprobleemidega tegelevad, aga ka riigiasutustelt, et finantsasutuste ja eriti just pensionifondide investeeringud oleksid kooskõlas Pariisi kokkuleppe, ÜRO kestliku arengu eesmärkidega ja teiste samalaadsete algatustega, mille Eesti on allkirjastanud.”

Üha rohkem riske

Küll aga pole Lilleväli nõus, et pensionikogujaid peaks fondide tegevus ükskõikseks jätma: „Kui minu ja kaaskodanike tuleviku jaoks mõeldud raha investeeritakse kohta, mis teeb meile ja meie tulevikule halba ning saeb oksa, millel istume, siis see ei ole kuidagi aktsepteeritav.” Investeeringud on tema hinnangul probleemsed mitmest aspektist. Ühest küljest kujundavad need tugevasti tulevikku. „Rahal on võim ja see, kuhu raha läheb, paneb ühiskonna liikuma kindlas suunas. Arvestades kliimamuutuse mastaapsust ja ohtu planeedile, kus me kõik elame, tuleb ilmselgelt väärtusi, millele meie majandussüsteem ja investeerimisprotsessid on varem tuginenud, ümber hinnata. Oluline on teha rahast rohkem raha niimoodi, et keegi ei kannataks,” selgitab ta.

Teiseks on Lillevälja sõnul üha riskantsem jätkata vanaviisi investeerimist. Ka aktsiaseltsi Swedbank Investeerimisfondid juhatuse esimees Kristjan Tamla tunnistab, et kliimateadlikkuse kasv ja seaduste karmistumine tähendab, et suure kliimajalajäljega ettevõtetesse investeerimine on sageli seotud väiksema pikaajalise kasvupotentsiaaliga või suurema riskiga. Riskide hulka kuuluvad näiteks CO₂ hinnastamine, riigi toetuse äravõtmine sektoritelt, mille kasvuhoonegaaside heide on liiga suur, aga ka mainega seotud ohud.

Luminor, kes järgib küll vastutustundliku investeerimise põhimõtteid ja investeeris pensionifondide varade kogumahust 0,5% uuringus käsitletud ettevõtetesse, on seisukohal, et alati pole klientidele mõeldes võimalik ega ka vajalik välistada suure kliimajalajäljega ettevõttesse investeerimist. „Vastutustundlike põhimõtete kaasamise mõju investeerimistulemustele lühemas ja pikemas perspektiivis ei ole praeguseks veel piisavalt uuritud ning tulemused ei ole üheselt positiivse ennustatava mõjuga,” lausub Luminor Pensions Estonia AS-i fondijuht Vahur Madisson.

„Kui finantsasutused eiravad kliima- ja teisi investeerimisriske, mis Eesti inimeste vara väärtust mõjutavad, siis nad ei täida oma õigusliku usaldusisiku rolliga kaasnevat kohustust hoolitseda oma klientide vara eest piisava ettenägelikkuse ja kompetentsiga,” on Lilleväli kriitiline. Ta rõhutab, et kliimariskide kahjud suurenevad ajaga, seega puutuvad pensionifondid pika investeerimisperioodi jooksul nendega ka üha rohkem kokku.

„Rahal on võim ja see, kuhu raha läheb, paneb ühiskonna liikuma kindlas suunas.”

Valikut praegu pole

Magistritöös põhjendavad finantsasutused, et Eesti investeeringumahud on globaalses mastaabis nii väikesed, et pole mõtet vastutustundlike investeeringute mehhanisme välja arendada. Lilleväli pole sellega nõus: „Pensionifondid haldavad Eesti inimeste raha kokku üle nelja miljardi euro väärtuses. Kui millegagi on võimalik kujundada suunda, kuhu ühiskond liigub, siis Eesti kontekstis on need kindlasti pensionifondid. Eesti väiksuse juures on see suurim raha, mida me välja anname, see puudutab iga inimest.”

Kuidas siis saame hoolitseda selle eest, et me pensioniks raha kogudes oma investeeringutega keskkonnaprobleeme ei süvendaks? „Lühike pessimistlik vastus: ei saagi,” ütleb Tuleva tulundusühistu juht Tõnu Pekk. „Praegu pole Eestis kahjuks ühtegi pensionifondi, mis võimaldaks eetilistel kaalutlustel valida või välistada ettevõtteid, mille aktsiatesse su raha läheb.”

Mõned finantsasutused on sõnastanud ESG-põhimõtted, mida nad investeerides järgivad. Luminor, SEB ja Swedbank on teinud seda grupi tasandil. Muu hulgas kasutavad Luminor ja SEB väljaarvamisnimekirju, mille järgi ei investeeri nad mingeid keskkonnastandardeid rikkuvatesse ettevõtetesse. Näiteks kui firma teenib mingi protsendi käivet fossiilkütustest, siis sellest hoitakse pensioniraha eemale. Mõlemad kasutavad ka positiivset sõeluuringut ehk eelistavad investeerides positiivse mõjuga ettevõtteid.

Üldse ei ole kliimariskidega arvestanud Tuleva ja LHV. Tõnu Pekk selgitab, et Tuleva otsustas oma tegevust alustada nende jaoks lihtsama probleemi lahendamisest: „Tegime kõigepealt omale fondi, kus suur tükk meie sääste ei kao vahendajate taskusse. Me püüame aidata mitte ainult Tuleva liikmetel, vaid kõigil Eesti inimestel saada paremini aru, kuidas targemalt raha koguda, et igast säästetud eurost oleks rohkem kasu kogujale endale, mitte eelkõige pankadele ja kindlustusseltsidele. Kui oleksime püüdnud hakata korraga kõiki probleeme lahendama, poleks me lihtsalt kuhugi jõudnud.”

Ka LHV rõhub eelkõige muule – kohalikku majandusse investeerimisele. Kuna Eesti ettevõtluses pole ESG-põhimõtted veel laiemat kõlapinda saavutanud, muudaks see investeerimise keeruliseks, selgitab Priit Rum. „Kui LHV võtaks praegu seisukoha, et meie jaoks on Eesti ettevõtteid rahastades esmane eeldus ESG ning vähene jalajälg, vähendaksime märkimisväärselt nii tootluse teenimise võimalusi kui ka meie rahastatavate ettevõtete võimet efektiivsust suurendavaid ja keskkonnamõjusid vähendavaid investeeringuid teha.”

Eesti fondid ükskõiksemad

Lilleväli märgib, et Eesti kapitalil põhinevad ja Eestis hallatavad fondid on kliima vastu ükskõiksemad kui välismaised. Näiteks SEB suurim ja osaliselt välismaal hallatav progressiivne pensionifond arvestab kliimategureid rohkem kui panga teised Eestis hallatavad fondid.

Samal ajal kehtivad grupi tasandil kehtestatud eeskirjad otseinvesteeringutele ja finantsasutuse teistesse fondidesse investeerimisele, aga mitte välistesse investeerimisfondidesse. See jätab võimaluse kaudseteks investeeringuteks, mida on keskkonnakahjulikesse ettevõtetesse teinud kõik Eesti pangad. „Kui pensionifondide haldajad investeerivad teistesse fondidesse, hajutavad nad riske, aga nad hajutavad ka vastutust,” sedastab Lilleväli.

Tõnu Pekk viitab, et pankade seatud ESG-põhimõtted võivad toimida ka kui silmamoondus ega tähenda tingimata, et finantsasutus oleks tõepoolest eetilisem: kodulehel avaldatud tekstid ei tähenda, et neis olevaid põhimõtteid järgitaks. Ta märgib, et kõik suuremad fondivalitsejad pakuvad sadade teiste fondide kõrvalt ka ESG-fonde. „Kui neid on ühe fondivalitseja valikus sadadest fondidest üks-kaks, tekib küsimus, kas see on tõesti eetiline käitumine või lihtsalt kaval trikk, et murelikele inimestele kõrgema vahendustasuga tooteid müüa?” arutleb ta. „ESG-fondid nimelt paistavad silma ühe asjaga: nende tasud kipuvad olema palju kõrgemad. Ja paraku on investoril ikka raske aru saada, milliseid ettevõtteid see fond täpselt väldib, sest eetilist investeerimispoliitikat kirjeldab mitmekümneleheküljene juriidilises slängis tekst.”

Nimekiri kodulehel

Pekk peab perspektiivikamaks Rootsi riikliku pensionifondi lähenemist, mis avaldab igal aastal oma veebilehel musta nimekirja ettevõtetest, kuhu nad eetilistel põhjustel ei investeeri. Sealjuures on esitatud ka selgitused, miks seda ei tehta. „Põhjuseid on erisuguseid: alates lapstööjõu kasutamise kahtlusest kuni ohtlike relvade tootmiseni. Otsused teeb fondi investeerimiskomitee. Musta nimekirja sattunud ettevõtete aktsiad müüakse portfellist maha ja juurde enam ei osteta,” selgitab ta.

„Rootsi riiklik pensionifond on piisava mahuga, et tõesti mõjutada mitte ainult mustas nimekirjas olevaid ettevõtteid, vaid ka teisi, kes tahavad sinna sattumist vältida. Näiteks praegu on tuntumatest korporatsioonidest mustas nimekirjas ExxonMobil kliimamuutusevastaste seaduste rakendamise takistamise pärast, Deutsche Telekom töötajate õiguste rikkumiste pärast, BAE Systems ja Boeing seotuse pärast tuumarelvade tootmisega,” loetleb Pekk. Ta avaldab lootust, et isegi kui rootslaste raha gigantidele esiti korda ei lähe, võiks selline tegevus mõjutada teiste ettevõtete käitumist.

Uku Lilleväli loodab, et ka Eesti finantsasutused hakkavad kliimamuutuse kohta sõna sekka ütlema. „Investeeringud on justkui ettevõtete soontes voolav veri, mis nende tegevust elus hoiab ja kasvatab,” võrdleb ta. „Niikaua kui finantsasutused ettevõtteid rahaliselt toetavad, ilma et nad räägiksid kaasa selles, kuidas nende investeeringud mõjutavad ühiskonda ja keskkonda, pole võimalik kliimamuutust takistada ega leevendada. Kui investoritel on sihik vaid kasumil ja nad ei arvesta keskkonna ega sotsiaalse heaoluga, siis ei saa ka ettevõtetelt rohkemat oodata.”

„Kui investoritel on siht vaid kasumil ja nad ei arvesta keskkonda ega sotsiaalset heaolu, siis ei saa ka ettevõtetelt rohkemat oodata.”

Tõnu Pekk arvab jällegi, et ka inimesed ise peavad rohkem vastutama.

Inimestele endile kuuluva pensionifondi sünd on tema sõnul selleks oluline samm. „Selleks, et inimesed saaksid teha eetilisi otsuseid, peavad nad esmalt saama teadlikuks, mida üldse pensioniks raha kogumine tähendab. Kuhu ja millistel tingimustel nende vara investeeritakse, kuidas igaüks ise neid valikuid mõjutada saab ja kes peale pensionikoguja – investori – nendest investeeringutest veel kasu saab. Muidu on meil kõigil lihtne näidata näpuga kellegi teise peale ja süüdistada panku või suurkorporatsioone, unustades seejuures, et pensionifondide osakuomanikena oleme ise kõik nende ettevõtete kaasomanikud.”

Pekk usub, et tulevikus peaks inimestel olema vähemalt võimalus valida pensionifond, mille investeerimispoliitika vastab nende eetilistele tõekspidamistele. Ta toob selleks kaks võimalust. Esiteks: „Inimesed, kellele kliimaküsimus korda läheb, tulevad kokku ja loovad oma ühise pensionifondi. Umbes nii, nagu Tuleva liikmed tegid.” Teine võimalus: „Eesti avab lõpuks pensionifondide turu rahvusvahelisele konkurentsile ja tekib võimalus investeerida sobivasse juba maailmas tegutsevasse fondi. See oleks tõenäoliselt kiirem tee, mis lahendaks ka muid väikese, paari panga oligopolil põhineva turu probleeme.”

Täpsemat infot sel teemal leiab aadressilt: www.estwatch.ee